Äärmiselt tegusa ja mitmekülgse inimesena on Tuuli lühikese aja jooksul — ta alustas Montreali koguduse teenimist septembris ja lahkus Kanadast veebruari lõpul — jõudnud palju. Teda kutsuti elustama Montreali kogudust ja ta on seda edukalt teinud, pannes lisaks õpetajatööle käima ka sotsiaalse poole, rajades näiteks sealse kirikukoori ja luues Facebook'i lehekülje. Kiidusõnu jätkub tal koguduse juhatusele, kes on väga tublid, ja mingit hääbumisohtu ta sealsele kogudusele küll ei näe. Kuigi on olnud aegu, kus kogudus oli 1000-liikmeline, siis praegune 125 on vägagi kena arv ning näiteks on viis uut liiget tulnud just viimase poole aasta jooksul. „Olen Soomes alustanud situatsioonis, kus kirikupingis istub pühapäeval neli inimest, siis Montreali 30 on ju väga hea ja potentsiaal jätkuvaks kestmiseks on täiesti olemas.”
Natuke Tuuli taustast. Pärit on ta Saaremaalt ning nimetabki end pesuehtsaks saarlaseks — seal ta elas keskkooli lõpuni, siirdudes siis õppima Tallinna EELK Usuteaduse Instituuti ja saades selle lõpetades usuõpetaja kutse. Siis tuli võimalus asuda õppima Soome — Rautaskylä Kristlikku Kooli, kus ta õppis kolm aastat kristlikku ja kiriklikku noorsootööd. Olgu öeldud, et soome keel polnud tal õppima asudes sugugi selge, esimene pool aastat oli ikka üsna raske. Kooli kõrvalt tegi ta ka noorsootööd. Kooli lõpetamise järgselt 1999. a. pöördus ta tagasi Eestisse ja asus tööle Tallinna linnavalitsuses noorsootöö spetsialistina. Paari aasta pärast pöördus Tuuli taas Soome, jätkas õpinguid sealses Humanitaarinstituudis ja töötas Helsingi linnavalitsuse noorsooametis; koostöös Soome Punase Ristiga. 2003. a. hakkas ta rohkem tegelema Helsingi eestikeelse kogudusega, talle tehti ettepanek võtta kogudusetöö enda kanda ning 2004. a ordineeriti ta selle õpetajaks.
Samal ajal õppis ta taas Tallinnas Usuteaduse Instituudis ning lõpetas Humanitaarinstituudi Soomes, omandas kraadi ühiskondliku kasvatuse alal, millele täpset vastet eesti keeles polegi. „Jah, olen alati mitmes koolis korraga õppinud ja mitmel kohal töötanud,” märgib Tuuli. „Aga kõik koolid, kuhu olen astunud, olen ka lõpetanud, mitte pooleli jätnud.” Nii alustas Tuuli 2005. a jaanuaris tööd Soome Evangeelse Luterliku kiriku Helsingi koguduste ühenduse eestikeelse koguduse tööga, algul diakonina; ja jätkas õpinguid Helsinki Ülikoolis. Ta koordineeris koguduse tegevust ning ehitas üles suure koguduse. Varem polnud seal olnud nii järjepidevat ja tihedat kogudusetööd, vaimulikud käisid kohal korra kuus Eestist.
Praegu on Helsingi eestikeelses koguduses üle 700 inimese ja liikmete keskmine vanus on üsna noor — väga palju on alla 50-aastaseid, nii üksikuid kui noori peresid. Aktiivselt tegutseb pereklubi. On ka oma kodulehekülg (www.helsinginseurakunnat.fi; otsinguga leiab selle terminiga ‘eestikeelne kogudus Helsingis' ja sama nimega leiab ka Facebook'i lehekülje.
Tuuli jaoks on kirikuelus vaimuliku sõnumi kõrval tähtis ka muu: kirik on kultuuri kandja, sotsiaalne keskus, elu keskus. Ta on pannud kiriku juures kõik need tegevused käima — et inimestel oleks koht, kuhu nad tahavad tulla, koos käia ja et neil oleks julgus tegutseda. Tasakaalus peavad olema nii vaimne kui füüsiline pool; näiteks on neil kiriku juures nii õppeköök kui spordisaal ja üheskoos söögitegemist peetakse koguduse elus väga oluliseks. Ka Montrealis on Tuuli üritanud seda hoida: näiteks peale jumalateenistusi toimub kirikukohv, mis peale enese n-ö vaimset uuendamist annab võimaluse sõprade-tuttavatega kokku saada, mõtteid vahetada, end hästi tunda. „Kõik algab sellest, et inimene on kellelegi vajalik,” kinnitab Tuuli, mõtiskledes selle üle, kui palju on ta kohanud näiteks üksikuid inimesi, kel pole peret, seevastu aga lai tegevusvaldkond ja sõpruskond.
Kuidas Tuuli Soomest Montreali sattus?
Tema sõnul on talle peapiiskopi poolt juba varem tehtud ettepanek mõnda teise riiki vahetusõpetajaks minna, kui ka kutsutud Toronto praostkonnast ning siis, kui tal oli täis saamas 10 aastat Helsingi koguduses, mõtleski Tuuli, et miks mitte — ongi vaja uusi väljakutseid, innovatiivseid ideid, milleks mõningane eemalviibimine ja teises koguduses töötamine igati kasuks tuleb. Nii saabus Tuuli pooleks aastaks Montreali, ja vahepeal ka Torontosse. Kogu Kanada-kogemust hindab Tuuli erakordselt huvitavaks.
Sellel mandril viibimine pole Tuuli jaoks esmakordne: ta on YWCA Finland president, teeb tööd United Nations'is, reisib palju ja maailma nimetab ta enda jaoks seega üsna väikeseks. Ta on viibinud vist igal mandril, töötanud vabatahtlikuna Aafrikas HIV/AIDSi laagrites ning inimeste igakülgne abistamine kuulub tema eluviisi juurde.
„Kuna kraadi poolest olen kiriku sotsioloog, meeldib mulle väga analüüsida, uurida inimest ja kiriku rolli ühiskonnas,” arutleb Tuuli, „kuidas on reeglistik, kuidas ühiskond elab ja hingab?” Kanada ühiskonda nimetab ta oma meelelaadi poolest väga avatuks, erinevalt Eestist ja Soomest, kus sageli kohtab ka põhjamaiselt depressiivset keskkonda. Ta toob näiteks sellise asja nagu lumesadu — kui põhjamail mõnikord ohatakse, et miks jälle, siis siin võetakse seda enamasti kui toredat talvele iseloomulikku nähtust, mis siis, et vahel ebamugavust tekitavat. Ennast peab Tuuli positiivseks inimeseks, kes näeb kõiges vaid head, rõõmsat külge: näiteks lumesajus on iga lumehelves tema jaoks väikene ime.
Kanadas olles on Tuuli siinsetelt inimestelt palju õppinud, viies kaasa rohkelt hingelist vaimuvara ning eestlust. Võrdluses Eestiga toob ta veel välja, et seal leidub küll palju hoolivust ja sallivust, aga siin paistab see rohkem silma. Siin pole ta kohanud ka elu materiaalse poole ületähtsustamist, mis Eestis kahjuks üsna levinud; ega mentaliteeti ‘ruttu ja rikkaks', mida Eestis eriti noorte seas märgata. Tuuli on kohanud Eestis korraliku hariduseta noori, kes istuvad parem ilma tööta, aga alla teatud kõrge palganumbri tööle ei lähe. Siin ei tehta Tuuli tähelepanekul numbrit ei varast ega selle puudumisest. Eesti inimene kui põhjamaiselt kinnine ei kipu sageli oma emotsioone näitama. Seda on ta märganud ka oma õpetajatöös Helsingis, kus tuleb tihtipeale olla heaks kuulajaks ja nõuandjaks inimestele nende isiklikes muredes, mis kodust kaugel olles tekivad.
Teatavasti on Eestist viimastel kümnenditel asunud palju inimesi Soome elama, eeskätt majanduslikel põhjustel. Kuigi rahaliselt toob see paljudele ehk lahedama elu, jääb sageli kannatajaks sotsiaalne, üldinimlik pool: tulemuseks on tihtipeale pidev pinge ning purunenud pereelud. Juba seetõttu on eestikeelsel kogudusel Soomes täita väga tähtis roll, sest pingelistel aegadel on oluline, et oleks koht, kuhu tulla. Ja nagu juttu oli, siis Jumalasõna kõrval ka muust ühistegevusest osa saada.
Tuuli ei oma Eesti väikese maakoguduse õpetaja kogemust, kus õpetajatöö ehk hoopis teiselaadne. Kuna ta on töötanud ainult välismaal elavate eestlastega, on tema tööpõhimõte kujunenud selliseks, et tuleb tähtsustada koguduse tegevust eestluse kandjana. Võib-olla kodumaal elades on eestlus ja sellega seonduv nii loomulik, et selle rõhutamiseks pole pidevat vajadust, ent väljaspool kodumaad eestikeelses koguduses on see ülimalt tähtis. „Maailm on nii väike — ja pole üldse oluline, kus sa elad ja eestlust edasi kannad,” märgib Tuuli, kes senini ei ole n-ö Soome elama kolinud, kuigi elab ja tegutseb seal juba paarkümmend aastat. Südames on kodu ikka ja ainult Saaremaal, kus elab tema isa, on suur majapidamine ja kus saab õunapuu alla istuda mõtteid mõlgutama ning aias tegutseda. Seal veedab ta oma puhkused ja see on jõu ammutamise koht.
„Olen Eesti ja Saaremaa patrioot, siia tulen kindlasti kunagi vanaduspõlve veetma,” kinnitab ta, naljatades, et ei tea kas vanaduspõlv on tema jaoks 70-ndates või 120-ndates eluaastates, sest tegutsemist on nii palju. Ka Montrealis ühines ta kohe kohaliku matka- ja suusaklubiga, käis mitmel matkal ning suusatamaski. Rohketel reisidel ei piirdu ta hotelli või tööpiirkonnaga, vaid läheb avastama ka igapäevaelu, isegi kui mõni paik ei tundu teiste meelest tema jaoks ehk piisavalt turvaline.
Kuidas ta kõike jõuab? On ju temagi jaoks ööpäevas vaid 24 tundi; lisaks pidevale õppimisele, töötamisele, teiste abistamisele, reisimisele, on Tuulil ka ülisuur sõpruskond erinevates maades… Tuuli naerab, et ta ise on ka vahel mõelnud, kuidas seda jõuab: ilmselt on talle antud selline patarei, mis teda edasi viib. Ta hindab kõrgelt oma perekonna toetust; maast madalast on talle kodust antud julgust olla tema ise ja jääda oma põhimõtetele truuks, mitte üldise massiga kaasa minna. Ta meenutab, et tema üleskasvamise aegu polnud veel võimalusi poest kõike meelepärast osta, ja ta hakkas õmblema: kui parajasti moes olid volangidega teksaseelikud, õmbles tema just teistsuguse, sirgelõikelise, mis talle väga meeldis, aga teiste omadest erines. Ja nii mõnigi tuli kiitma, et nii ilus, ja veel kiideti tema julgust olla erinev! Seda teksaseeliku-näidet laiendab ta igapäevaellu: ei peagi kõikidele inimestele maailmas meeldima, ja väga kahju, kui inimene näeb vaeva selle nimel, et vaid teistele meelepärane olla. Tuuli sõnul ei tasu sedagi väga südamesse võtta, kui mõned sõprussuhted aja jooksul kaovad või purunevad — vahel saab mingi aeg lihtsalt otsa ja tuleb tänulik olla selle aja eest, mil sõber oldi, sest iga sõprus, iga inimsuhe annab midagi kogemustepagasisse juurde.
Tuuli ütleb, et ei välista, et ühel päeval jõuab ta ka doktorikraadi kaitsmiseni, aga see pole sugugi eesmärk: eesmärgiks on hoopis teenida jätkuvalt inimesi ja Jumalat ning teha seda veelgi paremini. Ka Kanadas nähtu on andnud talle kogemusi, kuidas seda paremini teha.
Oma tööd nimetab Tuuli tema jaoks ainuõigeks — ta on nii õnnelik, et Jumal on teda just sellele tööle kutsunud, aidates leida täielikult oma kohta elus.
Kaire Tensuda
