Sündisin 1. aprillil 1915 Tartumaal, Hellenurme vallas Ülevärava talus Senni ja Juhan Urmi kuuest lapsest noorimana.
Talu oli suur, mägine ja liivane, umbes 25 km Tartust. Kasvatasime lehmi, kanu ja sigu. Mälus, lapsepõlve kodu oli ilus – linnud, loomad, heinamaad – aga oli ka kurbusi ja raskusi. Üks vend, minust kaks aastat vanem, suri, kui ta oli üheksa. Tuli koolist koju, tekkis kõrge palavik, ja suri järsult, ootamatult. Siis, kui olin 9-aastane, suri isa.
Kuidas me hakkama saime? Ema oli väga tubli. Ja me kõik töötasime talus, eriti suviti. Nooremad, nagu mina, käisid karjas alguses. Teised – esiklaps, vend Karli, oli minust 15 a vanem – tegid põllutööd. Rehepeksu ajal riisusid, seadsid rukkivihud üles ja nii edasi. Pean tunnistama, et vahel kadestasin linnalapsi, kes ei pidanud rasket talutööd tegema. Aga olen tänulik et mina, nagu teised, sain korraliku hariduse.
Kui läksin Tartu Ülikooli, mõtlesin algul, et õpin arstiteadust. Siis mõtlesin majanduse peale. Liitusin Eesti Naisüliõpilaste Seltsiga 1933. a. Ja tutvusin Endel Karedaga (sel ajal Klausson, mille ta nimede eestistamise ajal muutis „Kareda”‘ks), kes oli professori assistent majandusosakonnas.
Elu tundus avar ees. Mäletan juhust, kui üks kamp meist, EÜSist ja ENÜSist, olime teel kuhugi. Tänaval seisis voorimees vankriga. Siis tuli, naeruga, kihlvedu šokolaadi peale. Endel küsis, kas keegi oskab hobusega õiendada? Mina vastasin, oskan küll. Nagu palutud, voorimees võttis hobuseriistad ära. Astusin julgelt ette – olin ju talutüdruk – lükkasin pika seeliku jalust ära… Mõni minut hiljem olid hobusel rakmed korralikult paigal. Võitsin sellega uhke karbi Klaussoni šokolaade.
Oli tore aeg ülikoolis. Eesti oli vaba, õhkkond elav. Aga pidin sellest loobuma. Jäin haigeks. Arst keelas igasuguse pingutamise, ütles, et mul on nõrk süda ja arstiabi peab olema alati käepärast. Kolisin Tallinnasse oma ärimehest venna Hugo juurde. Jäin sinna, kuni abiellusin 1937. a Endliga. Laulatus oli Tartu Ülikooli kirikus.
Saabusid rahutud ja keerulised sõja-aastad. Poeg Ürjo sündis 9. veebruaril 1944. Märtsi 9ndal tuli Nõukogude lennukite Tallinna pommitamine. Endel oli sageli kodust ära. Võttis osa Eesti vabastamise lahingutest 1941. ja tõrjelahingutest Narva juures 1944. a., kapteni aukraadis. Enamik pataljonist sai seal surma, aga see andis aega, et mitu tuhat eestlast said põgeneda.
Oli viimane aeg Eestist pääseda. Töötasin veiniäris kontoris. Peremehe tutvuste kaudu sain kohad laevale meie pere jaoks. Lahkumine tuli ruttu. Mida kaasa võtta? Kodus tõstsin suleteki voodilt, lõikasin ühe otsa lahti, raputasin tagaaias tühjaks. Suled lendasid üle aia ja tänava… Panin lauahõbeda selle „koti” sisse, 9-kuuse pojakese selle peale ja sammusin lapsevankrit lükates Tallinna sadamasse. Ema kõndis kõrval, mõned pambud kaenlas.
Põgenesime õhtupoole ühel vanal purjekal, mille nime ei mäleta. Meid oli vist 30 inimest. Kui paat kaugenes Eesti rannast, ilmus peidust Endel, saksa munder seljas. Taevas oli tormine, kõrge lainetus, nagu ikka Balti merel. Emal läks süda pahaks, oli väga õnnetu, aina palus, et teda üle parda visata.
Purjed maas, jõudis paat lõpuks Rootsi randa. Rannavalve tuli appi ja meid viidi Lidingö laagrisse. Olime seal umbes kuus kuud. Endel, andekas keeltes, sai stipendiumi. Rootsi keel oli tal äramineku ajaks selge ja ta leidis tööd kergelt, kui kolisime Stockholmi.
Mina otsisin ka sissetulekut. Endlil olid mõned kontaktid. Läksime koos ühte kontorisse, kus ta vestles pool tundi juhiga. Küsis pärast, mis mu muljed. Pidin tunnistama, et sain vaevalt millestki aru. Õnneks anti mulle tööd ja sain sellega ilusti hakkama.
Endel jäi eluga Stockholmis rahule. Oli aktiivne eesti ühiskonnas, ta energia ja talendid olid väga hinnatud. Mina olin tagaajaja, et Rootsist lahkuda. Hirm oli suur, et venelased liiga lähedal. Et mind rahustada, otsustas Endel 1949. a, kui Ürjo oli viis, Kanadasse reisida. (Mu vend Leo Urm jäi perega Rootsi – ei saanud luba emigreerumiseks.)
Läksime rongiga üle Saksamaa Hollandisse ja seal läksime laevale Vollendale. Jõudsime Halifaxi suvepoole, sealt rongiga Torontosse. Meil olid tuttavad linnas: saime nende juures ööbida. Siis üürisime katusealuse kambri ühes pansionis. Sügisel kolisime uude majja, mille Hugo, minu energiline ehitajast vend, oli püstitanud.
Endel leidis kiiresti tööd väikeses tubakapoes. Mäletan, et oli suur probleem hiirtega: vist pani tosin hiirelõksu riiulitele igal õhtul. Ta otsustas, et pole mõtet Toronto ülikoolis tööd otsida. Kuulis, et mitmed endised professorid ja teadlased olid juba teinud uurimisi ja polnud tulemust. Läks metsanduse äri ametnikuks arveid pidama. Argo Lumber'i alustaja oli Nikolai Küttis. Richard Kaimre, teine EÜSi mees ja üks itaallane olid ka rühmas.
Endel jätkas ajakirjanikukarjääri Torontos, Meie Elu toimetuses. Ajalehe asutajad olid Aleksander Weiler (suri algaastal 1950), Siegfrid Veidenbaum, Paul Truupere ja Endel, kes kirjutas välispoliitikast ja majandusest. Selle kõrval, kuna ta oli teaduslik, humoorikas ja rääkis head inglise keelt, küsiti temalt sageli tervitusi, aktusekõnesid ja sõnavõtte väliseesti ja kanada seltskondades.
Elu kergenes, mida kauem siin maal elasime. Algaastatel, kui taskud veel üsna tühjad, katsusime siiski pääseda linnast suve nädalalõppudel. Üks kamp meist käis telgitamas Algonquin Pargis Põhja-Ontarios. Sidusime kanuud auto katustele ja mõni tund hiljem olime järvede ja männimetsade maastikus.
Hiljem ostsime väikese suvila Musselmani järve ääres, Torontost veidi põhjapool. Sealt saime nädalapäevadel mugavalt poole tunniga tööle sõita. Sellest rääkides, minu viimane pikaaegne töökoht, kust läksin erru, oli Toronto ülikooli keskraamatukogus. Sageli istusin omaette ühe toasuuruse arvuti kõrval. Söötsin talle perfokaarte, ehitasin hiigelsuuri andmebaase.
Ürjo lõpetas Toronto ülikooli magistrikraadiga inglise keeles, läks edasi Kings College Cambridge'i. Peale abielu Inglismaal oma Kanada klassikaaslase Shelagh Hewitt'iga, tuli ta Torontosse tagasi 1970 ja alustas mitmekülgset karjääri kultuurimaailmas. (Tütar Maia sündis 1973.)
Endel jäi haigeks. Algas nahavähiga (melanoom), aga haigus tungis väga kiirelt tervesse kehasse. Ta suri 22. aprillil 1968, ainult 53-aastaselt. Kahjuks see õudne haigus kordus. Ürjo suri vähki jõulunädalal, 26. detsembril 2001, 57-aastaselt. Kui Endel kadus, leinasin ma kaua. Ootasin 15 aastat enne teist korda abiellumist. Richard Kaimre oli ka sümpaatne, heasüdamlik mees. Meil oli kümme väga kena aastat koos.
Usutles Merike Weiler
