Ja sõjaveteraanisi akkab kah nappima, sest tükk aega pole enam sõda old. Kodus naisega kaklemine ei tee kedagi veteraaniks, selle eest ei anta riste ega medalisi, saad ainult urjutada ja see on kõik. Aga see viimane uudis lõi kudagi pahviks. Kanaada kroonu maksab inimestele penssi nigu ennevanaste, aga pinsinääre enam äkiste ei ole. See on nisuke peenike teema, et vajab tudeerimist. Arilikust talumehe tarkusest ei piisa.
Ei aidand midagi, kutsusin Ärmani. Ta ju ise kah juba aastate poolest pinsinäär, aga minu silmis ikke noor jumbu. No see koolitet jumbu sai minu tilemmast kohe aru, pold vaja suurt seletamist ega midagi. Ütles, et ega tegelikult polegi peiesid old. Mis meie asja edesi viib, on eestluse elujõud ja see pole kuskile kadund.
No minu meelest on nii, et kui see elujõud ka kadund pole, siis paar veikest sõlme on tal ikke sehes. Meil näikse olevat kahte sorti eestlasi. Ühed on minusugused, kel elu alles, aga jõudu enam pole. Teistel jälle jõudu ülearu, aga elu pole, lohisevad nigu paigatud pastlad mööda külmund kesa.
Ärman kiitis minu tarkuse õigeks ja lisas, et nüid peavad need jõujunnid ädaga elu sisse võtma ja näitama, et neist kah asja on. Need, kes siiamaani praalisid, et küll teeks, kui neid vanu juurikaid jalus ei oleks. Vanadele on kaks vastandit: noored ja uued. Mõlemaid on meil küllalt ja mõlemate ulgast leiab tegijaid. Eestluse elujõus on ainult veike pause. Need sõlmekesed arutatasse peenikeste näppudega lahti ja siis on jälle kibe sõit, oia aga piip ja prillid.
Ah et tema meelest pulmad ikke tulevad! Ütlesin, et no kui nii, siis pead mu autuga kohale viima. Mina tahan selles uues pulmas puujala polkat tantsida. Aga ainult oma Kataga. Nooremad ärgu end mulle partneriks pakkugu, ei mina mõista ennast nende kombel õõtsutada. Pool pitsi lahja viina panen küll inge alla ja õikan: õissa pulmad!
Kargu Karla
