Subscribe Menu

Tumedad pilved


Aasta 2015 kannab nii Eestis kui Kanadas üldvalimiste pitserit.

Eestis Riigikogu valimised on juba möödas ja 9. aprillil ametisse asunud peaminister Taavi Rõivase valitsus maadleb praegu paljude probleemidega. Ehkki Võidupüha ja jaanipäev viivad rahva mõtted ajutiselt poliitikast eemale, tekitab võimuliidu kehv toetus neile peavalu. Koalitsiooni toetus on viimase uuringu järgi vaid 43% kolme erakonna peale kokku. Opositsioonil seevastu aga ainuüksi Kesk- ja Vabaerakonnal kahe peale 45% (ehk rohkem kui võimuliidul), koos EKREga aga 54%. Nii küsitakse järjest enam – kui madala toetusega on valitsusel üldse võimalik püsida. Õhtulehe selleteemaline juhtkiri (22.06) on pealkirjastatud: "Mustad pilved valitsuse kohal".

Foto: Taavi Tamtik (Toronto 2014)

Kanada föderaalvalimised toimuvad oktoobrikuus. 16. juunil avaldatud arvamusküsitluse põhjal edestavad nii uusdemokraadid kui liberaalid oma toetusega (resp 34% ja 28%) konservatiive (26%). See teeb peaminister Stephen Harperi ja tema valitsuse liikmed murelikuks. Partei võimustruktuur vabiseb. Kas suhteliselt madal toetus on tingitud valijate tüdimusest 9 aastat võimul püsinud konservatiividest ja soovitakse lihtsalt vaheldust? Või on siin tegemist valitsuse ebaõnnestumistega? Mitmete vaatlejate arvates on näiteks terrorismiga võitlemiseks mõeldud Bill 51-C liiga äärmuslik, tekitades pigem kahju kui tuues kasu. Senatireformist pole asja saanud, samuti ka Alberta õli tarnimisest USAsse, valitsus pole ilmutanud erilist initsiatiivi keskkonnaprobleemidega võitlemiseks jne.

Ajalehe Toronto Sun juhtkirjas (21.06.) võrreldakse valitsust spordimeeskonnaga. Vajatakse mitte ainult head kaptenit, vaid ka kogenud ja usaldusväärseid mängijaid. Paraku näib just neid konservatiividel nappivat.

Kommentaator Michael Den Tandt kirjutab 22. juuni ajalehes National Post, et valitsuse “pink” aina lüheneb. Selliste mainekate ja staažikate valitsuse liikmete nagu John Baird'i, James Moore'i ja Peter MacKay erinevatel põhjustel eemaldumine poliitikast mõjub kahtlemata konservatiividele halvavalt.
Ka mitmed parlamendiliikmed on teatanud, et nad ei kandideeri eelolevatel valimistel oma ringkondades.

Kui konservatiivid tahavad oma edu korrata, ei tohi nad toetuda üksnes oma mineviku edule ja saavutustele. Neil peavad olema muljetavaldava resümeega poliitikud õigetel kohtadel, kes aitavad ellu viia partei eesmärke. Küllap on siin valijate toetuse võitmise seisukohalt oluline ka isiklik karisma.

Kriitikast pole ka pääsenud meeskonna kapten Stephen Harper. Nii pommitab ajakirjanik Michael Harris lugejat oma raamatus Party of One: Stephen Harper and Canada's Radical Makeover (2014) arvukate faktidega peaministri möödalaskmiste ja skandaalidega. Nendele, kes Harperit vihkavad, on see tõeline kirjanduslik maiuspala, ja vastupidi – nendes, kellele see meeldib, sütitab see põlgust nii kõnealuse teose kui selle autori vastu. Harris süüdistab Harperit valitsuse erinevate vahendite ja tasandite kasutamises populistlikel eesmärkidel.

Aga milline partei juht oleks sellest süüst puhas? Meedias on räägitud ja kirjutatud liberaalide sahkerdamistest ja valgustkartvatest kokkulepetest tagatubades. Nii näib nende paljukiidetud põhidokument Transparency Act vaid sõnademäng, olles kaugel lubatud läbipaistvusest.

Uusdemokraatlik Partei (NDP), kes äsja tuli võimule Albertas, on ülaltoodu põhjal populaarseim erakond praegu Kanadas. Kolumnist Gerald Caplan kirjutab ajalehes The Globe and Mail (22.06), et kuigi NDP kogub jätkuvalt populaarsust, sisendab ajalugu kahtlust nende võidu võimaluse suhtes. Ta võrdleb NDP-s toimuvat Hollywoodi stsenaristi William Goldmani väljendiga filmist Butch Cassidy and the Sundance Kid: “Mitte keegi ei tea mitte midagi” ning seostab seda poliitilise maailmaga. (Et Caplan kuulus ise varem NDP ridadesse, peaks ta selle tegevusega hästi kursis olema.)

Pruugib vaid mõelda 1933. a Kanadas asutatud parteile Co-operative Commonwealth Federation (CCF), mis saavutas oma eksisteerimise 10. aastal peadpööritava edu, edestades nii konservatiive kui liberaale, mis aga põrmustus valimise ajal 1945. a. 1961. a toimusid CCF'i “matused”, mis andsid võimaluse sotsialistliku suunitlusega NDP moodustamiseks. Viimane tegi taas ajalugu 1987. a, edestades arvamusküsitluste põhjal samuti nii konservatiive kui liberaale. Aga aasta hiljem toimunud föderaalvalimistel tulid võitjaks hoopis Brian Mulroney juhitud konservatiivid. 2011. valimistel oli NDP üsnagi edukas, kuid seda peamiselt tänu Quebecile, kus koguti 30,6% häältest. Niisiis: “Merci mille fois, Quebec!,” kirjutab Caplan. Kuigi NDP praegune esimees Thomas Mulcair on heade juhivõimetega, ei riski keegi praegu ennustada NDP-le suurt valimisvõitu, sest poliitika on ettearvamatu.

Tähtede tegelik seis selgub alles valimistepäeva, 19. oktoobri hilisõhtul. Praegu on kõik kaetud tumeda ja tiheda pilvelooriga.

Elle Puusaag

Read more