Kompluuterist poleks kedagi, see on mul kenaste käind nii kaua kui mäletan, aga see sunniku hinternett, see kipub sehvti segama. Äkiste saatis iimeiliga nisukese sõnumi, et mida sa Karla tegema akkad, kui ükskord vanaks saad. Ma püidsin küll arilikul viisil vastata, et vana ma juba olen, aga see hinternett on salakaval. Teatas kohe, et see vastus ei sobi. Ega ta ei ütle, et vale, aga kui temale sinu vastus ei meeldi, siis vasta ei võta. Pika punnimise ja jukerdamise peale tuli välja kah, miks vastus valeks loeti. Seletati, et ma polevat vana, vaid ainult kaua eland. Need pidada olema kaks ise asja.
No eks ta ole, vanarahva tarkus ütleb, et kes kannatab, see kaua elab; kes vahele jääb, see vanaks saab. Ma olen elus kannatand omajagu, aga vahelejäämisega on sedasi, et jäin Liiva-Annusele kahe silma vahele ja siin ma nüid vedelen. Ega tema kah neist ülejäänutest ei ooli. Kui aga saab, nopib nooremaid.
Aga see küsimine on ikke vastamata. Vanadus võib ju tõeste pikapeale tulla ja mis sa siis teed. Mitmed vanad sõbrad on ära Eestimaale kolind, et olgu see maa muutund kuipalju tahes, muld on ikke seesama ja selle mulla sisse tuleb ükskord minna. Aga kui sedasama hinternetti oolega lugeda, siis paistab, et sellega olen kah natuke iljaks jäänd. Nüid puha uued Prüsseli seadused, ei tea, kas lastasse üle piirigi, kui muhameedi usku ei ole. Ei viitsi enam akata uut sakramenti pähe õppima, vanaga ära arjund ja kenaste rahul. Valskusega kah ei julge proovida. Näo ja käsivarred veel võid saapaviksiga läikima õeruda, aga äkki tuleb tahtmine kodumaale saabumise puhuks pits viina võtta. Nigu klõmaka viskad ja proositi asemel saalem aleikum õikad, oled kohe sehes. Aru saavad, sunnikud.
Ega vist muu nõu ei aita, kui proovib noor edesi olla. Mis sa ing ädaga teed.
Kargu Karla
