Justiitsministrite ühiskommünikee allkirjastati väga õigel ajal, sest samal ajal toimus Moskvas marurahvuslik kaasmaalaste kongress, kus taas sarjati fašistlikke Balti riike ja nendepoolset venelaste kiusamist. Venemaa pole kunagi tunnistanud Balti riikide okupeerimist, annekteerimist ja inkorporeerimist „kurjuse impeeriumi” koosseisu ja putinlik Venemaa ei kavatsegi seda teha. Ministrite ühiskommünikee võimaldab küsimust tõstatada ja jätta alles õhkõrna lootuse, et kunagi tuleb ka Venemaal võimule aus valitsus, kes meie ees okupatsioonide eest vabandab.
On üllatav, et justiitsministrite patriootlikku algatust toetab nii vähe Eesti inimesi. ETV-3 küsitluses toetas seda vaid 47% vastanuist. Taunimist põhjendatakse „vene karu” asjatu ärritamisega ja kartusega, et Venemaa ise võib meile hakata esitama kahjunõudeid. See on küll asjatu kartus, sest mitte ühtegi suurt majandusobjekti ei ehitatud Eesti NSV-s eesti rahva huvides, ikka olid esikohal suure venna huvid. Sillamäe uraanitehas ehitati tuumasõja vajadusteks, Muuga süvasadam nälgivale nõukogude rahvale teravilja veoks Kanadast, Lasnamäe asum migrantide majutamiseks jne. Omaaegne Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees Arnold Veimer märkis paatoslikult: „Nõukogude Liidu valitsus, lähtudes stalinlikust rahvuspoliitikast, abistab omakasupüüdmatult üksikuid mahajäänud liiduvabariike või teostab suurejoonelisi ehitustöid, mis tuleb kasuks kogu Nõukogude Liidule ning seega ka sellele liiduvabariigile, kelle territooriumil seda ehitustööd teostatakse….on eraldatud mitte ainult miljardilised rahasummad, vaid ka ehitusorganisatsioonid, kes seda ehitustööd suurel määral teostavad, ning tehnika, mille abil neid ehitustöid teostatakse.” Tegelikult oli tegu nõukogude koloniaalvõimu majandusliku sissemarsiga Eestisse ja rahva assimiliseerimisega.
Eesti NSV sai rohkem rublasid ja valuutat kui teised vennasvabariigid, kuid selleks oli ka tõsine riigipoolne majandushuvi. Esmalt vajas ülesturgutamist väheefektiivne põlevkivitööstus, sest Leningrad vajas gaasi ja riik elektrit. IV viisaastakul (1946-1950) eraldati Eesti NSV rahvamajandusse kapitaalmahutusi 1 elaniku kohta 30% impeeriumi keskmisest rohkem ja 1,7-2,9 korda rohkem kui rahvaarvult meist suurematele Lätile, Leedule, Moldaaviale, Armeeniale, Kirgiisiale, Tadžikistanile ja Turkmeeniale. Sellega kaasnes suur keskkonnasaaste ja rahva massiline venestamine.
Eesti rahva kannatuste kajastamiseks aastail 1940-1991 trükkis Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon eesti, vene ja inglise keeles faktirohke Valge Raamatu ja seda Riigikogu, Eesti Vabariigi Valitsuse ja Justiitsministeeriumi toel. Peatoimetajaks oli hiljuti juubelit tähistanud vabadusvõitleja Vello Salo. Nüüdseks on vabariigi valitsus selle üllitise ilmselt unustanud. Raamatus antakse põhjalik ülevaade meie inimkaotustest, elanike tervisele tekitatud püsikahjudest ja hiiglaslikest majandus- ja keskkonnakahjudest. Hävitati suur osa meie vaimsest eliidist, sõjaväelastest ja tipp-poliitikutest. 1. jaanuaril 1939 elas Eestis 1 133 917 inimest. Üksnes aastail 1939-1941 kaotas Eesti umbes 100 000 elanikku, neist üle poole alatiseks. Alates 1944. aastast kuni 1950. aastate teise pooleni arreteeriti umbes 30 000 inimest, neist hukkus kolmandik. Kokku represseeriti teise nõukogude okupatsiooni aastail umbes 56 500 inimest, kellest 16 000 hukkus. Pannes toime massimõrvu, vangistamisi ja küüditamisi, hävitas ja sandistas punavõim hulgaliselt inimesi ning tekitas tuhandete Eesti elanike vaimsele ja kehalisele tervisele püsikahjusid.
Nõukogude Eesti majandus oli tüüpiline koloniaalmajandus, kus järgiti võõrvõimu huve, toimus kohalike loodusvarade ekstensiivne, röövellik kasutamine, varasem rahvuskeskne ja hästitoiminud majandusstruktuur hävitati ja ning riik isoleeriti maailmamajandusest. Ennesõjaaegne majandustase saavutati alles kuuekümnendatel aastatel ja okupatsioonidest põhjustatud mahajäämust võrreldes Põhjamaadega tunnetame me tänini.
Kolme Balti vabariigi justiitsministri riigimehelik samm vajab toetamist ja meile mitte eriti soodsa piirileppe ratifitseerimata jäämine pole just eriti suur kaotus. Okupatsioonide läbi tekkinud materiaalseid kaotusi ja saamata jäänud tulu pole raske kokku arvata. Üksnes nõukogude võimu poolt lõhutud Vabadussõja sammaste taaastamine on maksnud hulga raha. Kuid need kõik on väheolulised tapetud ja muserdatud inimelude kõrval. Meile maksma Venemaa niikuinii ei hakka, sest ta on majandusraskustes ja neil on kahju tagastada isegi presidendi rahalises vääringus üsna odavat ametiraha. Olulisem on Venemaale tekitada moraalset häbi, kuigi sellel riigil pole häbitunnet seni kunagi olnud.
Anto Raukas, üks Valge Raamatu autoritest.
