Kollektiivne usaldamatus ja rahulolematus on kasvanud tänavu taas sellise ohtliku kriitilise piirini, et (sotsiaal)meedia on täis neurootilisi miniplahvatusi, mis võivad kumuleerudes lõpuks jõuda ka tänavavägivallani. On tõestatavalt olemas idanaabri jõud, mis igat sorti rahulolematust teadlikult takka õhutavad ja pealtnäha süütute kodanikeühenduste kaudu ka rahastavad. Kõige tõsisemaid teemasid ning otsustamisprotsesse ei saagi enam arutada mõistlike, rahulike argumentidega poolt ja vastu, sest keegi ei kuula enam kedagi ära. Dialoog on katkenud, kostavad vaid monoloogid. Ühiskondlikke debatte varjutab ning ähmastab pingeline emotsionaalne seisund, mis on lähedal sotsiaalsele hüsteeriale.
Tunnen mõnd tarka ning tavaliselt analüütiliselt võimekat eesti meest, kes lähevad teatud kindlate poliitiliste märksõnade peale ühtäkki põlema ning siis hakkab neil kõik nö kohisema ja mühisema. Mitte mingi ratsionaalne arutelu ei tule seejärel mõnda aega enam kõne allagi. Olen elust enesest õppinud (filoloogi-medõe koolitus aitab siin kaasa), et sellistel puhkudel tuleb käituda teraapiliselt, vahetada teemat, rahustada hea (ilma)teatega, anda head-paremat süüa ja juua, võtta pinged maha, soovitaksin ka massaaži, sooja vanni või ujumist.
Nüüd tundub mulle, et midagi sarnast on hakanud juhtuma ka eesti avalikkusega. Oleme vastastikku üksteist nii üles kütnud, et enam pole hoo ega hoobi vahet, kõik saavad täie mõõduga, olgu siis teenitult või mitte. Aga valitutel lasub alati suurem vastutus. Selles mõttes olen nõus Toomas Haugiga, kes kirjutas septembris võrgulehes Huikajad: „Iga rahva hulgas on igasuguseid inimesi, on häid ja halvemaid, sõbralikke ja kurjemaid, kuid rahvad ise tervikuna ei ole nii ega teistsugused – nad on lihtsalt rahvad. Kui sel suvel on toimunud midagi tõeliselt inetut, siis on see tõsiasi, et Eesti poliitiline eliit ning mitmesugused mõjutajad on otseselt või kaudselt oma tegevuses lähtunud sellest, et eesti rahval kui tervikul on midagi viga, et tema moraal, eetika, arusaamad maailmast on mingis mõttes vigased või ebatäiuslikud. Et mingis mõttes on eesti rahvas eelseisvate ülesannete jaoks alaväärtuslik. See on olnud kogu nn. sallivuspropaganda lähtekoht. See on patt, mida võib endale lubada mõni ajakirjanik. Aga paraku lasub see patt ka oma rahva eestkõnelejate, sealhulgas peaministri ja vabariigi presidendi hingel. Ja ma arvan, et seda ei anta andeks, isegi kui neil ühel päeval õnnestub Põrgupõhja Jürkast mööda hiilides taevasse pääseda.” (Risttuuled on Eesti tagasi, 8.09.2015)
Kui vaadata Eesti tänaste valitsejate ja valitavate vahelist ebaõnnestunud suhtlemist, et mitte öelda totaalselt diskommunikatsiooni, särtsuvaid lühiühendusi, siis tundub mulle, et meie põhihäda ongi selles, et valitsejad käituvad ülbete ülemustena, paremal juhul kannatlikkuse kaotanud lasteaiakasvatajatena, kes peavad meid suurteks või väikesteks lollideks, igal juhul vähem väärtuslikeks olendeiks, kes justkui ei vääri või pole võimelised kõneluseks nagu võrdne võrdsega. Rääkimata Marie Underi alandlikult tänulikust hoiakust, mida ta väljendas 1953 oma 70. a juubeliaktusel Uppsalas: „See, mille eest Teie mind tänasite ja õnnitlesite, ei kuulugi minule, vaid selle pean üle andma eesti rahva geeniusele, kellelt me kõik oleme osa saanud.”
Eesti rahvas pole mingi alam, vähemasti mitte vabas, demokraatlikus riigis. Rahvas on teie tööandja, nad on teie valijad, nad on teid teie kõrgetesse ametitesse usaldanud. Teie peaksite olema tõelised Rahva Teenrid ning käituma ja rääkima nõnda, nagu käituvad vabadel valimistel ametisse valitud avalike huvide teenistuses olijad. Te peaksite esmalt ja kõigepealt ilmutama mõistmist ja veel kord mõistmist rahva kõigi hirmude ja küsimuste suhtes, olgu need põhjendatud või alusetud, mitte pritsima ette ja taha põlgust ja sarkasmi. Te peate igale küsimusele vastama kannatlikult ning põhjaliku teabega, kas või kümnekordsete selgitustega, mitte mõnitama küsijat, olgu see siis hea- või pahatahtlik, tark või rumal. Te peate rahvast ennetavalt teavitama kõigist olulistest otsustest ja muudatustest ühiskonna ja riigi elus, mitte takkajärgi vihastama ega ironiseerima, kui millestki ei saadud aru või kui midagi jäeti tähele panemata. Kui kannatlikkust ja mõistmist ei jätku, tuleb amet maha panna.
Häda pole ainult valitsejate suhtlusstiilis, mitte selles, et üks minister on teravama keelega kui teine, vaid häda on endile võetud põhimõttelises rollis, millega valitsejad on tõstnud end ohtlikult kõrgesse, võltselitaarsesse vandlitorni.
Eesti rahvas on haritud ja väärikas rahvas, vaatamata üksikutele külahulludele. Neid leidub igal maal, meil pole neid ei rohkem ega vähem kui mujal. Üksikjuhtumite pärast ei tohi tervet rahvast maa põhja manada.
Eesti rahvas ei vaja tutistavat lasteaiakasvatajat ega kurja külakordnikku. Selline alandav hoiak vaid tugevdab vastuseisu ning süvendab usaldamatust, isegi kui hurjutamine võibki vahel olla täitsa asja eest. Aga tõelise Rahva Teenri alt-üles, mitte ülalt-alla olemus on paraku selline, et see ei anna mingit moraalset õigust rahvast noomida. Teie ülesanne on rahva muresid ja hirme mõista, mõista, mõista ning poliitikat selgitada, selgitada, selgitada.
Sirje Kiin
