Ise ei ole suur televaataja – vahel jälgin uudiseid, suuremaid spordiüritusi. USA pakkumised ei huvita eriti, Vahtralehemaa programmid rahuldavad. Ei, olen vana raadio sõber, eriti riigi ringhäälingu toetaja.
Teadmiseks – olin CBC palgalehel 1980. aastatel. Koondati, kuna riik aina vähendas eelarvet, siis oli ju viimane masu. Staažiga töölised muidugi säilitasid koha. Nende hulgas oli vähemalt Torontos, aga ka mujal, üllatavalt palju eestlasi. Lavakujundajast raamatupidajani, aga vist kõige rohkem oli heade kätega puuseppi ja maalreid, kes lavapilte ehitasid ja värvisid. 90 Sumach tänava tehnilises, töökoja- ja laohoones sai esimesel korrusel peaaegu et ainult maakeeles hakkama – puutöökojas oli peremeheks mulk ja teadagi, oma inimestega on mõnusam kõrvuti rügada. Paljud eesti üliõpilased olid seal suvetööl tänu isale, onule või nende sõbrale. Ka allakirjutanu pääses korraliku palgaga kohale tänu sõprusele.
Kuigi nimetatud kuuekorruselises suuremas hoones keskenduti peamiselt TV vajadustele, siis otse Vana-Andrese kiriku juures olid teised hooned. Huvitavalt, suuremate ninade uhke ehitus Jarvise tänaval kandis Kremli nime. Selles kandis olid ka raadiostuudiod, rekvisiitideladu, kõikide vajalike tegelastega.
Hädaks oli aga see, et riikliku ringhäälinguna pidi alati eelarvetega arvestama. CBC raadios toona ei olnud kuulutusi, millega erasektor majandas oma saateid. Ning programmid olid mitmekesised, uudistest teaduslike saadeteni, midagi igale maitsele, peale levimuusika, nüüd aga saab liikluse tipptundidel sedagi kuulata. Ooperist klassikaliste saadeteni, džässi õhtuti, huumorit laupäeviti – igal päeval oli tasemel midagi, mis kõrvu paelus. Kuna telesaadetes olid – nagu teistel konkurentidel, kuulutused, siis neid osakondi ei pitsitatud majanduslikult. Raadiot aga küll.
Tänapäeva kiires elus on tervitatav, kui näiteks autos – või kodus – saab kuulata rahustavat muusikat, intelligentse diktori vahemärkustega. Ka uudised on usutavamad kui CNNi kaudu. Teatud kellaaegadel meenub tihti, et tuleks raadio lahti vajutada, erineva ning äärmiselt kõrgel tasemel laiahaardelise muusika ja arvamuste saamiseks. Ameerikalik ülepakutud, isegi enesekeskselt tähtinäriv meediakultuur puudub pea igast saatest. Tasakaal ja maailmavaade domineerib. Näide: Arvo Pärdi nime hääldatakse nii, nagu seda peaks. Ka Neeme Järvi. Erudeeritud diktorid. Ja ka vähemtuntud eesti heliloojad saavad tutvustamist – esmakordselt kuulsin Tõnu Kõrvitsa kohta CBCst enam kui 20 aasta eest. Nimelt rahvusvahelisel heliloomingu rostrumil 1994. aastal Pariisis kõlas ta „Concerto Semplice”, mis on kirjutatud kitarrile ja kammerorkestrile. Salvestati, vist toonase CBC rahvusvaheliste saadete büroo poolt, kuulsin juhuslikult eetrist. Väga meeldejääv esitus, eriti kui sain teada, et mainekas nimekaim oli siis vaid 25-aastane.
CBC meelelahutussaated televisioonis pole paraku suutnud ameeriklaste ja teiste Kanada jaamade, CTV ja Global, omadega publiku silmis konkureerida. Isegi kui ajalooliselt on neid suunatud just mõtlejale, mitte jämedate naljade peale hirnuvale inimesele. Aga see on juba osa massikultuuri paradoksist – mida rohkem inimesi seda jälgib, seda madalamale ta langeb.
Peaksime olema tänulikud, et CBC raadio on ikka rahvuslik aare. Muret tekitab aga tänapäeva ajastus, kus värskel föderaalsel valitsusel on suuremad majanduslikud mured. Eelmine valitsus kärpis CBC raadio 2014-15 eelarvest $130 miljonit, tulemusega, et 657 töökohta koondati. Telesaated ei sõltu ainult dotatsioonist, neil on kuulutustest sissetulek. Raadios on samaga hiljuti alustatud, õnneks on need vaid kas enne või pärast uudiseid või programmide lõpus ning need on tänuväärselt lühikesed, mitte häirivad nagu erasektoris.
Karta on, et CBCs tulevad taas koondamised, mis on absurdne, kui arvestades, mida eraettevõtted meedias teenivad. Ehk hr Blais ja CRTC oskavad astuda vajalikke samme riikliku, see tähendab rahva, ringhäälingu ja telejaamade võrgu huvides. Kvaliteeti tuleb hinnata ja kaitsta.
Tõnu Naelapea