Sakslastel omakorda ajalooline rüütelkonna austamine, nende sõjamärgid olid vaatamata kapral Aadu hullumeelsusele ometi mingi minevikuga, käsku täideti ja egas iga reamees naljalt nende erinevate ristidega ei saanud uhkeldada. Pidi ikka olema üliinimlik saavutus lahingumöllus.
Ning kes meist ei mäleta Vabadusristiga hinnatuid. Oli ju Torontos suurematel aktustel algaastatel paguluses enam kui üks sõjasangar, EW VR kavaler austamiseks kohal. Mida alati väärikalt tehti.
Kuigi va vene karu ikka uriseb valjult, pole õnneks meie presidendid pidanud taasvabaks saamisest saadik lahinguvälja panust hindama, pigem riste jagades poliitilise ja ühiskondliku panuse eest tänades.
Ameerikas omakorda jagatakse vahel neid medaleid nii lahkelt, et rinnale kinnitatud säravat nimetatakse naljaga pooleks puuviljasalatiks, et piinlikkust vähendada, kui mõnel neid on palju olemas.
Meie RVN, hiljem EKN oli algusest peale enam kui valmis avalikult tunnistama vabatahtlike, isamaaliste inimeste panust. EKNi teenetemärke ei jagatud õigustatult kunagi ohtralt. Mõni tegi isegi siis nalja, et kui kurjuse impeeriumis anti niisama, siis Leivati ordenid kandsid tähtsust, eriti arvestades tollase EKNi esimehe kaalukust ning ei mõtlegi ta hiiu rammumehe välimusele.
Teadagi on ta nüüd meie aupeakonsul, kes hiidlasele omapärase huumori ja mõistusega rikastab pea igat pidulikku rahvuslikku üritust. Igati vääriks ta ainulaadset rasket ripatsit rinda. Eluagse töö tänuks. Isegi tähtsama, kui said tänavused austatud, hinnatud kaasmaalased ja eestlaste sõbrad. Teenetemärgi olulisus kehtigu kaua.
Vabarna Volli
