Minu vanaisa Hans Toomes pärandas isalt Ojametsa talu, mis asub Viljandimaal Tarvastu valla lõunaosas. Kuigi talul oli päris hulgaliselt põllumaad, ei kasvanud sellelt palju vilja, sest põllud olid täis suuri kive ja kivirünkaid, mis takistasid põllutööriistadega korralikku põlluharimist. Vanaisa Hans võttis oma elutööks põldude puhastamise kividest ja kivirüngastest. Kivirüngaste põllult väljakaevamine ja -kangutamine nõudis tohutut tööd. Põllud said puhtaks, kuid kive ei pandud hunnikutesse, vaid nendest ehitati talule vajalikke ehitusi.
Kivide töötlemine seinte ehitamiseks nõudis omaette suurt tööd ja pingutust. Sellele vaatamata kerkisid talule uued ehitused: ait, hobusetall, lehmalaut, lambatall ja sigala ning saun ja sepikoda. Nende ehituste seinad on ainuüksi tunnistajateks sellest tohutust kivide hulgast, mis põldudelt välja kaevati. Ehituste katusteks olid puulaastudest laastukatused.
Veetsin koos oma viis aastat noorema vennaga 1942. ja 1943. aasta suve Ojametsal. Küll oli seal palju huvitavat! Hobused ja lehmad, lambad ja sead, kanad, kassid ja koer, kes karjatüdruku juhtimisel osavalt niitudel lehmakarja hoidis, laskmata karjal viljapõldudele minna. Minule anti kergemaid jooksupoisi ülesandeid ja lühikest aega karjatasin põrsaid.
Söögilauas istusid peremees ja perenaine, perepoeg, sulane, kaks naisabilist ja karjatüdruk. Alles hilisemas teismeliseeas taipasin, kui tolerantne see oli! Inimest hinnati tema panuse kohaselt, ei olnud mingeid seisusevahesid!
Pere käis laupäeva õhtul saunas. Pühapäeval pani vanaisa selga valge särgi ja istus õue pärnapuu alla pingile lehte lugema. Oli hommikuid, kui oli kuulda Tarvastu kiriku kellade helinat. Pealelõunal armastas vanaisa jalutada mööda põlluääri, lastes nisu, rukki, odra ja kaera viljapeadel oma krobelisest peost läbi libiseda.Suurematel pühadel sõideti vedruvankriga kirikusse ja Tarvastu surnuaeda kohendama.
Mul on meeles eriline moment. Vanaisa püüdis petrooleumilambi klaasi ja aluse vahele jäänud paberilipakat eemaldada, kuid tema tööst krobelised sõrmed ei paindunud küllalt. Minu noortele sõrmedele oli paberitüki eemaldamine tühine asi.
1944. aasta suvel külastasime Ojametsat vaid ühel nädalalõpul. Ida poolt, Peipsi järve tagant oli kuulda pidevat, suhteliselt vaikset mürinat. See ei olnud äike, vaid sõjamürin. Vanaisa töötas heinakuuri katusel, asendades vanu laaste uutega. Nooremad mehed viisid talle laastukoormaid katusele, sest selleks tal rammu enam ei olnud. Ta oli siis 73 aastane. Nii on ta mulle meelde jäänud!
Minu vanaema, Mari Toomes, suri 1947. aastal ja on maetud Tarvastu surnuaiale. 1949. aasta märtsiküüditamise ajal oli vanaisa väga haige, kuid oli küüditatute nimekirjas. Ta kanti lina peal autosse ja sealt ootavasse kaubavagunisse. Ta suri selles vagunis kusagil Novosibirski lähistel. Tõenäolikult on ta laip maetud kusagile mullauku, jäljetusse hauda, nagu miljonid teised Stalini ohvrid.
1970ndate lõpul toodi sellesse kolhoosi, kuhu Ojametsa talu liideti, uued ja suured põllutöömasinad. Kolhoosi juhatus otsustas, et Ojametsa talu ehitused tuleb maatasa teha, sest need jäävat ette uutele masinatele, mis vajavat suuremaid põldusid! Otsus viidi läbi!
Tarvastu surnuaial on Hans ja Mari Toomese hauakivi. Sellele on märgitud nende nimed, sünniaastad ja mõlema surma-aastad. Vanaisa Hansu kohta on öeldud, et ta puhkab Siberis.
Iga kord, kui ma külastan Tarvastu surnuaeda ja Toomeste hauaplatsi, valdab mind meeletu viha! Viha kõikide nende vaba maailma isikute vastu, keda Lenin olevat põlastusega “kasulikeks idiootideks” nimetanud, kes uskusid kommunistlikku propagandat ja valetasid demokraatlikule maailmale: kui inimsõbralik, üllas ja võrdne on elu kommunistlikus ühiskonnas ja kes varjasid esiteks Stalini ja pärast Mao Zedongi massimõrvu, mis mitmekordselt ületavad Hitleri ja natside omi! Muidugi rünnati ka turumajandusele rajatud demokraatlikke ühiskondi, mis madalamate tuuridega kestab tänapäevani!
Kommunismi inimsusevastaseid kuritegusid on paljud teadlased uurinud ja dokumentidega tõendanud. Kõige silmapaistvam on vast “Kommunismi must raamat”, mille autoriteks on Stephane Courtois ja veel viis teadlast. Esiteks ilmus see Pariisis prantsuse keeles 1997 ja siis 1999 inglise keeles Ameerikas Harvardi Ülikooli poolt välja antuna. Ma ei mäleta, et nende ilmumine oleks selles suures ajalehes, mida mina Torontos tellisin, mingit suuremat arutelu või suuri pealkirju tekitanud. Nenditi, et säärane raamat on ilmunud ja siis mindi võib-olla väikeste kommentaaridega päevakorras edasi.
Kanadas elab miljoneid kodanikke, kelle vanemad ja vanavanemad on oma nahal tundund kommunistliku režiimi õudusi. Mitmed Kanada valitsevad ringkonnad on avaldanud poolehoidu mõttele, et kommunismiohvrite mälestuseks püstitada ausammas Ottawasse Parlamendihoonete vahele.
Mitmesuguste juriidiliste malekäikude tõttu on aga projekti läbiviimine üha kaugemale tulevikku nihkunud. On inimesi, kes selle projektiga otse või kaudsemalt tegelevad või on tegelenud, on avaldanud arvamist, et Kanadas on küllalt poliitilisi jõude, kes püüavad juriidiliste malekäikudega projekti läbiviimist takistada ja et nende võim jääb peale!
Eks iga lugeja teeb ülaltoodust oma järelduse. Võiks siiski küsida, miks vaba maailma enamikus valitseb arvamine, et Hitler ja natsid on ajaloo suurimad mõrvarid ja mitte Stalin, Mao ja kommunistid?
Mina aga olen uhke sellele, et ka minu ja minu järeltulijate soontes voolab selle suure eesti töömehe, minu vanaisa, verd!
Tarvo Toomes
