Õhtu naelaks aga oli jaanituli, ühised laulud, mitte ainult jaani esile tuues, aga ka kõiksugu lustakaid lugusid, ikka lõõtsmooniku saatel – ja siis üle lõkke, kui see vaibunud oli, hüppamine. Olen seda ise minevikus teinud, aga juba siis – enam kui kakskümmend aastat tagasi poleks julgenud. Kargan nagu Kargu Karla tänapäeval ega siis ka paremini. Oleks mitte ainult tuharaid kõrvetanud ehk isegi tulle kukkunud. Polüneeslased, kõndige tulistel sütel, mina küll ei soovi.
Huvitavalt aga üks mees paistis silma – tulevane kaitseminister. Ei tea mitu korda ta suure naeratusega võttis hoogu nagu Tõnu Lepik ja lendas üle leekide nagu noor kits. Vahva, kuidas jaaniööl täiskasvanud inimene saab lapselikku rõõmu ohtlikust tegevusest! Kuna kui üle jaanitule hüppad, siis oled aasta otsa terve nagu Jämaja vanasõna ütleb. Seal Sõrve säärel on targad inimesed küll.
Jah, need saarlased on ikka eeskujuks. Jaanile saan veel laulda, aga teisi kombeid jälgida, nii nagu tol õhtul Kihelkonna lähistel unustamatult läbi viidi, saan vaid mälusoppides. Ning millised mälestused!
Vabarna Volli