No milleks nii pikalt. Asi selles, et avastasin hiljuti ühe teismeliseeas kirjutatud värsikese, milles peegeldus kodumaa igatsus. Nooruse nõretava nostalgia tulemus, ei seda luuletuseks saa pidada. Lugesin selle Kertule ette ja talle, uskuge või mitte, peaaegu et meeldis. Julgen siis osa sellest puberteedi produktist ka teiega jagada.
Mida sa Eestist tead kuni Tamulat näed
kui tald pole puutund Võrumaa mulda
kus külvimees toob põllult isamaale kulda
ja kõikjal on olemas abivalmis käed.
Eks ma toona olin edevam, kui täna tahaks uskudagi. Kuid piisavalt mõistuse juures, et kirjutasin sahtlisse. Ja lõpetasin ka selle tegevuse, kui sain aru, et Euterpe polnud mulle sugugi naeratanud, pigem Thalia, kes teadagi oli muusa, kelle valitseda oli nii komöödia kui pastoraalid.
Vat need pastoraalid eriti kütkestavad mind võrkkiiges. Maal pole meil suuremat raamatukogu peale mõne luulekogu, kuna seal tahame nii palju olla väljas kui võimalik, see siesta tunnil pool-lugemine ju ei loe. Selleks on ka tavaliselt linnast mingi värskem teos kaasa toodud. Nii et tuleb mälu peale lootma jääda.
Kertu ütleb küll, et see möödanikus elamine pole just vaimsele tervisele kõige parem, härdus olevat ohtlik haigus. Mina aga ei tea. Kui mingi asi toob rõõmu, meenutus toob naeratuse huultele, siis miks mitte enesele luuletusi ette lugeda, vajadusel veerida, vana aju turgutada. Minu arust hea suvine filosoofia.
