Eesti hetked – Nagu vanajumala selja taga

Ülemise foto abil seisate ühe Saaremaa kalmistu ees. See on täpselt nii lai, kui pildilt paistab, ehk suht kitsas, aga see-eest pikk. Lookleb mööda liivast seljakut, millel kõrguvad võimsad männid. All paremal pool, mööda kiviaeda, on rada ning sellelt tõusevad hauad justkui kaares kõrgemal ja kaovad taas seljandiku teise külge, nagu oleksidki kellegi seljal. Igas reas on vast kõigest 10 või veidi enam kalmu. Hästi omanäoline - nagu paljud eesti kalmistud. Ees on rauast värav, kõikjal ümber laotud kiviaed ja täitsa taga lõpus väike puust värav, kust kulgeb edasi tilluke metsaalune rada.

Meie jaoks oli see üllatuslik paik Püha kalmistu. Püha külas, kui Püha kiriku tagant edasi metsa sõita. Arvatakse, et üsna tõenäoliselt on Kaali meteoriidikraater andnud nime Püha kihelkonnale, aga koht võis saada oma nime ka olulise hiie või muu pühapaiga järgi. Mõned kohad ja kogemused ei lähe meelest, nii ka esmakordne Püha kiriku ja kalmistu külastus, kus esimesel haual, mida nägime, oli umbes kümne sentimeetri kõrgune kuklaste (sipelgate) pesa. Kuklased traavisid üle liivase kalmupealse, mis oli ühelt poolt kombe kohaselt triibuliseks riisutud, teiselt poolt jäetud rahulikult kuklaste päralt, nende pühaks maaks.