1999. a olid asjad teised. Siis ei olnud targad poliitikud otsustanud, et tuleb tavalisi pirne turult eemaldada, olevat energiatraiskavad. Mis sest, et poliitikud ise on mitte ainult raharaiskajad, aga nende energiapoliitika on kummaline. Tahavad erastada tulutoovat elektrivõrku, asja, millest valija ei teadnud mõhkugi. Ning aina krutivad kilovatihinda kõrgemale. Tulemuseks, et vanasti maksis lambipirn umbes 50¢, nüüdne „säästlik” aga 14 kulli!
Ja oleks veel, et kõik lambid oleksid samade pirnidega. Ei, on suuri, väikseid, halogeene ja ei tea veel missuguseid. Meil möödunud sajandist saadik on nii mõnigi uuendus katuse alla, seinte vahele jõudnud. Just eriti need uued lambid. Iluaeda otsustasime asetada ka neid moodsamaid prožektoreid, nagu venelased neid eraldavaid lambikesi kirjeldavad, valgustamaks meie ilusamaid põõsaid ja kasehiiglast. Õhtuti tõesti ilus, kuna ümber on pimedus. Kontrast kena, ilus pimedas koju tulla.
Siis need tubased laualambid. Need kavalad rootslased IKEAs oskavad võrgutada odavate aga ilusate laualampidega. Mis muidugi vajavad omakorda eripirne. Seisa siis rauakaupluses nõutult, otsides õiget. Isegi kui läbipõlenud pirn kaasas. on see ülesanne keeruline. Meie Home Despotis on, nalja palju ei tee, kahekümne meetri pikkune pirnidevaliku käik. Seal õnneks on tööl inimesed, kes asja tunnevad.
Turni siis redeli otsas või nuputa, kuidas pirnile juurde pääseda, paras nuhtlus. Ei, kui oktoobris kuulete meie majast valju krõmpsumist pole see mitte puuvilja söömine, vaid see, kuidas Volli vihaselt uriseb ja hambaid krigistab.
Vabarna Volli
