Statistiliselt, Kanada Alzheimeri Seltsi (CAS) andmete põhjal on hetkel 564 000 inimest, kes põevad Alzheimerit, tavaliselt eakad, aga see tõbi võib ka enne pensionäriks saamist sümptomitega esineda, isegi otsese diagnoosiga. Need, kel nupp ikka lõikab, teevad vahel huumori huvides märkusi, et vanus ei luba enam asju mäletada, aga see haigus pole naljaasi.
CAS andmeil lisandub ülalesitatud arvule igal aastal 25 000 inimest. Perspektiivi andes, igapäevasesse asetades, iga kolme tunni tagant antakse kellelegi Alzheimeri diagnoos. Ning arvud ei ole kahanemas, vaid pigem kasvamas.
Algfaasis on, nagu näiteks vähihaiguse tuvastamisega, patsiendil raske seda alla neelata. Kuna on alul vaid väikesed häired ja mõistus pole kadunud – saab kannataja hästi aru, et midagi on juhtumas. Pahatihti viib see mitte ainult masenduseni, kliinilise depressioonini, aga ka vihavalanguteni, just nagu vähidiagnoosiga. Hiljem lisandub dementsus ja teised orgaanilised psüühikahäired.
Kuidas liigitada seda halastamatut haigust? Eestikeelsest Vikist on sobiv lühike definitsioon: Alzheimeri tõbi on terminaalne neurodegeneratiivne haigus, mida esmakordselt kirjeldas 1906. aastal Alois Alzheimer, kelle järgi haigus on ka nime saanud.
Seega on juba 110 aastat võideldud tõvega ja vastust pole leitud. Riigi eesmärgiks on ametlikult sellele tähelepanu suunata, on lootus leida mitte ainult ravivõimalusi, aga ka majanduslikku süsti, mis toetaks teaduslikke uuringuid, millega CAS järgi on edusamme astutud.
Pole vist tänapäeval inimest, kes pole kuidagi Alzheimeriga kokku puutunud. Kas vanemad või vanavanemad, tuttavad on kannatajad – või isegi hellakese/hunduna on vanade- või hooldekodu külastades põdejat märgatud. Vaimselt on hind tohutu, mitte ainult põdejale, aga ka lähedastele. Ka neile, kes näiteks avalikus paigas reageerivad dementsuse väljapurskele inimeselt, kes on ratastooli ohver, ning ei teagi, mis ta ümber toimub. Ratastooli tõukaja aga on kas abikaasa või tütar, lapselaps, kes soovib vaid vanurile värsket õhku ja paiga, vaatevälja muutust.
Meie vanemad hoolitsesid lapsepõlves selle eest, et kasvaksime suureks ja korralikuks ühiskonnaliikmeks, panustajaks teiste heaolu küsimustes. Nüüd paljud järeltulijad võitlevad samade kohustustega, vahega, et Alzheimeri haige pole pisike laps, kes võtaks ema-isa head nõu vastu. Ning vaevalt on keegi ettevalmistatud sellise väljakutsega toimetulemiseks.
Alzheimeri seltsi võrgulehel alzheimer.ca leidub soovitusi ja ka lugemiseks toetusmaterjale. Muude hulgas tuleks mainida 2014. a ilmunud Judes Poirieri sissejuhatavat teost „Alzheimer's disease: the complete introduction”. Ning „Supporting Parents with Alzheimer's”, Tanya Lee Howe 2013. a teos. Mõlemad on raamatud, mida Toronto raamatukogu soojalt soovitab. Viimane on hetkel isegi amazon.ca'lt Kindle formaadis odavmüügil, arvestades Alzheimeri kuuga.
Kanada näitleja ja filmirežisöör Sarah Polley tõi paari aasta eest kinolinale filmi „Away From Her” (temast eemal), milles kaua abielus olnud naisterahvas kirjutab end hooldekodusse sisse, kui ta saab aru, et põeb Alzheimerit. 30 päeva hiljem ei tunne ta enam oma abikaasat, kellega on olnud 40 aastat kooselu, enam ära.
Alzheimeri diagnoosi ja selle arengut ei oska keegi ennustada. Hea on aga tõdeda, et nii Kanada riik kui valdav osa hoolekandjatest, arstidest, perekondadest, on tõvest enam kui teadlikud. Ei see aita läbielamisvalu ja vaeva vastu, kuid annab ehk siiski lootust, et tulevikus leitakse dementsusele ja Alzheimerile inimlik ja kestev ravi.
Tõnu Naelapea
