Jamaikalased omakorda panevad ganja – nende nimetus – piipu, või keeravad plotski. Marihuaana suitsetamine peab olema vist eriti hää. Kuna ka hindud suitsetavad vahel bhangi. Ja äsja otsustasid mitmed jänki-osariigid, et lubavad marihuaana tõmbamist. Polevat nii hirmus tervisele kui klahv karvast. Viina ju lubatakse kõikjal, peale mussulmanide riikide. Sealgi pannakse salaja kortel kerisele, kui imaam või mulla ei näe. Ega kuule.
Ju too pärisvesi sai pukki, kuna ta peibutas nooremaid, et legaliseerib marihuaana müügi. Kuna seda saab ju maksustada. Valuvaigistajana ning trauma tagajärgede lühiajalise eemaldajana olevat see kasuks. Paljud aga arvavad, et bhang ei pane ainult pange pähe, vaid viib kangema narkotsini, sõltluseni.
Nii nagu kesvamärjuke viivat kangemani. Seda aga ma ei usu, õlleke ju janu rahuldamiseks, hundijalavesi on pahatihti vaid selleks, et kilk siriseks kõrvus. Kui mõõdukust ei tunta.
Kas marihuaanaga tuntakse seda mõistet? Kui Eestist tulnud uudiseid uskuda, siis seal küll mitte. Lugesin siit, Eesti Õlust, et kordnikud avastavad üha rohkem kanepikasvandusi. No lehes oli kanep, toimetajale vastu hakata ei saa. Ning et bhang (mulle too nimi meeldib rohkem, saate aru) olla Eestis too uimasti, mis enimpruugitud. Eriti vanuserühmas 18-34 – sama, keda pärisvesi peibutab siin.
Aa vat, nagu vanalell oma mõtisklusi tihti alustas. Eestlased pole otud. Uuringute järgi 93% rahvast on marihuaana tarbimise vastu. Ja pea sama palju on selle seaduslikuks muutmise vastu. Miks siin sellist uuringut pole läbi viidud? Timukraatia, et taas Karlalt sõna laenata, nõuaks enamuse poolehoidu. Mida vaevalt et pööbel annaks. Vähemalt minuvanuste hulgas.
Vabarna Volli
