Kuid USA pilt pole väga informatiivne, kui me ei anna seda võrdluses Hiina, India, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Venemaa pildiga. Nende riikide omavahelised huvid kallutavad tegelikult maailma geopoliitilisi jõujooni. Midagi pole teha, väiksemad riigid ja nende poliitikud peavad alati teadma, et vaid mingites erakordsetes oludes on väikeriigil oma diplomaatide ja poliitikute poolt välja mängida mingi endale väga sobiv seis. Seda eeldusel, kui on osatud maailma suurte jõuõlgade vastastikuste toimete mehhanismide mõju oskuslikult ette arvata. Tänapäeva diplomaatia sarnaneb mingis mõttes sellega, kuidas on viisakas elada oma naabritega ka peretasandil. Heade suhete jaoks naabritega on meil soovitav suhelda ja mingil määral ka osaleda nendega ühistes tegemistes, aga samas ei ole viisakas end toppida näiteks naabrite pereelusse. Seda rumalam on heade suhete säilitamiseks avaldada näiteks pidevalt valjuhäälselt oma arvamust, kas naabrite peres perenaine riietub maitsekalt või kuidas ta hoiab oma kodu korras või kuidas ta saab hakkama oma laste kasvatamisega.
Kui räägime meile lähematest ja kaugematest riikidest, siis valivad nemad, st nende riikide seaduses ette nähtud valijad, riigile presidenti – oma rahva ja riigi jaoks. USA president peab olema hea president USA kodanikele ja kaitsma USA huve (ka majanduslikke). USA ametisse astuv president on olnud kogu elu ärimees, kuid oma osa suunamisel on ta õppinud USA silmapaistvas sõjakoolis, kus on ikka õpetatud inimesi, kes peavad suutma USA suurust mitte ainult kaitsta, vaid ka selle suurust veelgi suuremaks teha. Selles mõttes süüdistada kohe pärast Teist maailmasõda sündinud Donald Trumpi selles, miks ta kuulutas aastal 2016 USA presidendi valimiste käigus, et just tema “tahab USA presidendina USAd suuremaks teha” – kuidagi kohatu. Me võime vaielda selle üle, kui palju aitas tema äride stardipositsioonis isalt päritud varandus, kuid meid ei peaks see täna huvitama, sest ta on isalt saadud varasid kindlasti suurendanud ja tema saamine USA presidendiks on kindlasti tema poolt vaadatuna suur võit. See aga tähendab, et tal on olemas oskus enda äride edasiviimiseks luua meeskonda. Kas USAd kui riiki hakatakse lähiaastatel USA presidendi ja tema meeskonna poolt juhtima nagu suurt firmat, seda saame kindlasti juba lähiaastatel näha. Kuid jällegi, mida me saame siin kõrvaltvaatajatena siis teha.
Kui me vaatame ajaloos või uurime veidi praeguste suurte riikide riigipeade ambitsioone, siis pole kahtlust, et ka Venemaa presidendi Vladimir Putini sõnavõttudest võime ikka ja jälle välja lugeda Venemaa suureks tegemise ambitsiooni. Siit tuleneb ka Donald Trumpi huvi Vladimir Putini vastu, sest Trumpil oleks ju ebahuvitav, kui ta hoiduks suhtlemast USA suurte konkurentidega ja nende riikide olulisemate administraatoritega.
Nagu äris, nii hakkab Donald Trump suhtlema oma põhiliste kolleegide ja konkurentidega. Meedia surve sunnib pidevalt ka meediakommentaatorite kommentaare asjadele ja sündmustele, mis pole veel valmis või mille kohta saab vaid öelda, et kui peaks see valik tehtama, siis võiks arvata, et asjad lähevad nii.
Nüüd on välja pakutud järjekordne kandidaat USA välisministri (riigisekretäri) kohale ja selleks võib saada ärimees, Exxon Mobil Corporation'i juht Rex Wayne Tillerson. Mees, kes oma naftaäri tõttu on teinud äri Venemaal ja omanud häid suhteid Venemaa võimuladvikuga, nii et teda on Vladimir Putin autasustanud Rahvaste Sõpruse ordeniga. Siin tasuks Eestis seda vaadata veidi rahulikumalt ja meelde tuletada, et NSV Liidu aja lõpus autasustati ka Eesti NSVs mitmeid meie tänases ühiskonnas olulist rolli mängivaid inimesi taolise ordeniga (see oli Sotsialistliku töö kangelase, Lenini ordeni ning Tööpunalipu ordeni järel ordenite hierarhias seisev autasu). Mina näen Trumpi riigisekretäri kandidaadi valikus viidet, et Trumpil on soov Venemaaga asju ajada ja ta on otsinud sellesse ametisse mehe, kes ei pea hakkama Venemaa teemat endale selgeks tegema. Samuti Exxoni juht on oma eelmises töökohas omanud vähemalt majanduse alal suurepärast Venemaa ekspertide koosseisu, keda ta kindlasti saaks kiirelt ja usalduslikult kasutada nüüd siis USA huvides.
Kui Donald Trump on lubanud USA suureks ja majanduslikult edukaks teha, siis saab seda unistust täita nii, kui USA firmad teenivad maailma suurtes ärides suuri kasumeid ja läbi maksude saaks sellest rikkamaks ka USA riigikassa. Trumpi ärimehe-poliitiku valikuid iseloomustab hästi ka see, et omades võimalust valida riigisekretäri mitmete kindlasti heade ekspertide seast on ta ilmselt arvestanud isegi “suhteliselt kõrvalisi”, aga tegelikult suurte otsuste tegemisel sageli otsustavaid isiklikke omadusi. Alustada võib sellest, et Rex Wayne Tillerson (sünd. 23.03.1952) on sisuliselt sama vana Venemaa presidendi Vladimir Putiniga (sünd. 7.10. 1952). Aastal 2017 kuuekümne viieseks saavad mehed arutlevad suure poliitika küsimusi, kus selgelt leiavad arutamist USA ja Venemaa huvid – et riigid saaksid ametis olevate presidentide võimu ajal suuremaks, mis tagaks mõlema suurriigi presidentidele väärika koha oma riikide poliitilises ajaloos.
Mis puudutab Eesti poliitikuid ja meediat, siis väga emotsionaalne suhtumine – kas “USA president on Eestile hea” või “kas USA uus võimalik riigisekretär hakkab Eesti asju ajama suures maailmas”, need ei ole eriti asjad, mida tuleks meedias arutada. Juuresolevat ülevaadet sai alustatud viitega meie kirjandusklassikule Anton Hansen Tammsaarele, kelle kuulsa romaani kangelased Vargamäe peremehed – Pearu ja Andres – olid väga emotsionaalselt meelestatud naabri käitumise suhtes, kuid peale suure tüli ja kannatuse see paraku kummalegi peremehele elus midagi juurde ei toonud. Olen ikka lugenud meie tuntud ajaloolase Eero Medijaineni raamatut “Saadiku saatus”, kus juttu Eesti diplomaatia algusaegadest USAs. Tahaksin soovitada isegi ajakirjanikel seda raamatut lugeda, et osata meie poliitikutelt järele uurida, ega me oma käitumisega ei tee samu vigu, mis tulid välja Esimese ja Teise maailmasõja vahel.
Vahel pole väikeriikidel oma suuremate ja sõjaliselt võimsate naabrite (ka partnerite) suhtes muud öelda, et kui oma huvide ajamisel on meie (väiksemate riikide huvid) paraku unustatud, siis on suurriigid teinud oma poliitikas mõningaid korrektiive püüdes ehk veidi leevendada väikeriikide saatust, aga suurte riikide poliitika ei saa kunagi altruistlikuks. Seetõttu, kui USA uueks riigisekretäriks peaks saama ärimees, kes omab kogemust kaubelda ka Venemaal, siis sellest on kindlasti kasu USAle, aga kas peaks tulema mingit otsest kasu ka Eestile või mõnele teisele väikeriigile, on veel kindlasti vara ennustada.