See on paraku moodsa maailma inetu realiteet. Ajaloo üle ei saa ega tohigi kohut mõista. Nagu Harri Kivilo kirjutas (EE #4), Pätsi ajastu Eestit ei saa pidada diktaatorlikuks riigiks. Päts langetas rahva huvides otsuseid maailma ehk poliitiliselt keerulisemal ajastul.
Elame taas sellisel ajal. Mainides näiteks USA demokraatlikke valimisi, milledes uus president sai, kui Kalifornia osariik välja arvata (kus toimus väidetavalt sohivaletamine nö illegaalide poolt), üldhäälteenamuse ning 30-s 50-st osariigist konkreetse võidu. Hirmutav on raev ja viha, mis opositsiooni paistab suunavat ja valitsevat. Demokraatia tugisambaid kõigutatakse usinalt.
Võtame aga ameeriklastelt eeskuju. Veebruaris on neil ka oluline riiklik tähtpäev. George Washington, esimene USA president sündis 22. veebruaril. Liikuvat püha tuntakse tänapäeval kui Presidentide päeva, nii austades kõiki presidente. Väidetavalt USA teine tähtsaim president, Abraham Lincoln, sündis samuti sel kuul, 12. veebruaril.
Eestis on poleemikale lisanud president Kaljulaidi avalik hoiak, et ta Pätsi ausamba avamisele ei läheks. Isikliku arvamisega ei tohiks arvestada. Presidendi roll pole vaidlemiseks, fakt, mida näiteks ka jõuludega seotud poleemikaga värske president ei soovi tunnistada.
Argumendid pro ja con ei huvita kedagi peale veendunud iseteadjate. Mida iga eestlane peab tunnistama on, et Konstantin Päts oli meie riigi esimene president. Talle ei tule püstitada obelisk nagu Washingtonile tema nimelises pealinnas tehti. Kuid ausammas tulgu, nagu Pätsi sünnikoha tähistamiseks Tahkurannal ausamba taasavamisel 25. juunil 1989, samba esmaavamise 50. aastapäeval, kogunenud arvukas eestlaste hulk kinnitas. N. Liit lõhkus originaalse. Nüüd ei luba mõni vabaduses uut, väärikat kaaludagi.
Tõnu Naelapea