Eesti Vabariigis langevad aasta algusse mitmed tähtsündmused, mis seotud oma riigi sünniga: kohe aasta alguses meenutame seda kuulsat vaherahu, mida võimaldas Tartu rahuläbirääkimiste pidamine, siis oleks hetk, kui saame tähistada Jaan Poska sünniaastapäeva ning siis on käes 2. veebruar, kui püüame hetkeks lasta endast läbi seda emotsiooni, mille meis tekitab Tartu rahu aastapäev. See sündmus liigutab meid kõiki, olenemata sellest, mida me selles päevas kõige tähtsamaks peame. Kuid ehk tasuks mõned aastad enne Tartu rahulepingu sõlmimise sajandat sünnipäeva – tuua esile kõige olulisemat selle lepingu juures, mida peaksid aktsepteerima nii meie liitlased kui meie naaber, kes vahel meie arusaamist ühisest ajaloost ei taha jagada. Tartu rahuleping on üks kivi selles suures müüris, mis lõpetas Esimese maailmasõja ja andis võimaluse reaalselt luua selle maailmasõja aegse uue Euroopa.
Kui loeme Tartu rahulepingu algusridu, siis on seal öeldud: “EESTI ühelt poolt ning VENEMAA teiselt, juhitud kindlast tahtmisest nende vahel tekkinud sõda lõpetada, otsustasid rahuläbirääkimistesse astuda ning võimalikult pea kindla, ausa ja õiglase rahu teha.”
Igal aastal on meil põhjust meenutada neid eesti mehi, kes olid määratud EESTI DEMOKRAATLIKU VABARIIGI VALITSUSe poolt allkirjaõiguslike volinikena rahuläbirääkimiste delegatsiooni. Need mehed kirjutasid oma nimed igaveseks meie ajalukku, sest nad said hakkama millegi nii suurega, millega Jakob Hurda sõnadega öeldes, saavad hakkama vaid need, kes vaimult suured. Aga Tartu rahulepingu tekstis on nende meeste nimed kirjas sellises järjekorras:
- Asutava Kogu liikme Jaan Jaani poja POSKA,
- Asutava Kogu liikme Ants Jaani poja PIIP'i,
- Asutava Kogu liikme Mait Aleksandri poja PÜÜMANN'i,
- Asutava Kogu liikme Julius Jüri poja SELJAMAA ja
- Kindral-Staabi kindralmajori Jaan Heinrichi poja SOOTS'i…
Oleks väga tore, kui nende meeste tegemisi meenutataks mitte ainult 2. veebruaril, vaid muudelgi päevadel ka nende meeste sünnikohtade koolides.
Tean, et kindlasti meenutatakse neid mehi ja eriti Jaan Poskat Laiuse koolis, mis kannab nüüd Laiusel sündinud Jaan Poska nime. Laiuse lapsed teavad juba lapsepõlvest, et nende kandi mees aitas tuua Euroopasse jälle rahu. Lapsed teavad, et just 2. veebruaril 1920 muutus ajutine vaherahu Venemaa ja Eesti vahel (Euroopa piiri ühes lõigus) kaheks aastakümneks siiski pidavaks rahuks. Tartu rahulepingu ettevalmistamisest osa võtnud meestest kirjutas selle päeva eriliselt ajalukku Tartu tsenson Märt Raud (1881-1980), sest tema rõõm realiseerus selle rõõmu jagamises oma abikaasaga ja nii sündis 2. novembril 1920 neile tütreke, kellest kujunes tõsine haritud rahvuslane Mai Raud-Pähn.
Tartu rahulepingu ARTIKKEL I pani kirja seega kõige olulisema: “Selle rahulepingu jõusse astumise päevast arvates lõpeb lepinguosaliste vahel sõja seisukord.”
Meie täna Eestis ehk räägime rahust enam, kui oskame seda tõesti nautida. Sõja üle elanud inimesed, ka Eestis, oskasid rahu palju enam nautida. Neile polnud vaja seletada, milleks on rahu hea – rahu oli hea, et elada. Nii lihtne see oligi.
Pole kahtlust, et Tartu rahulepingu ARTIKKEL II sõnastas olulised garantiid Eesti riigi tegemistele, sest kui oli kirja pandud lubadus, et: “Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.”
Austust rahva seas Tartu rahulepingu läbirääkijate ees lisas veel lisalause lepingus, et sündinud Eesti riik oli suutnud oma suure naabriga seekord tõesti osavalt läbi rääkida, sest lepingusse oli kirja pandud veel üks lubadus: “Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.”
Peeter Järvelaid
