Marje Lohuaru lisaks paindlikule ja diskreetsele saatemuusikale tutvustas end meeldivalt ka iseseisva interpreedina. Pärdi kaks nõtket meeleolutsemist (Ariinuška variatsioonid ja Aliinale) juhatasid sujuvalt sisse kava teise poole. Kohe alguses esitas pianist kavaväliselt kaks pala äsjalahkunud Veljo Tormise mälestuseks helilooja noorpõlve loomingust. Palad, mida kuulsime, oli kirja pannud 21-aastane Tormis.
Patriootlikult ümberkehastunud lauljatar tõestas, et suudab võluda ka lihtsakoeliste ja publikule armsaks saanud helinditega nagu “Üksainus kord” (nii Türnpu kui ka Saare versioon olid esitatud) ja Kapi “Metsateel”. Maailma ooperilavad ei ole suutnud minema peletada põhjamaiselt karget romantikat. Vaid kohati kippus dünaamiline jõulisus varjutama soojust, mis nii lauljatari hääles kui ka isiksuses on olemas. Ainsa võõrkehana kavas mõjus Tammeveski “Üksainus õis”, mis vaatamata vokaalselt perfektsele esitusele jäi “haigeks pöidlaks”. Riskides muusikalise snoobi kuulsuse omandamisega, julgeb siinkirjutaja väita, et see paljukuuldud romantiline helitöö ei kuulu esitatud programmi ega lauljatari repertuaari. Lõpunumbris Lipand lepitas.
Pärast kontserdi lõppu pöördus publiku poole Marje Lohuaru, tutvustades Eesti Pillifondi, mis on rajatud Eesti muusikutele kvaliteetsete instrumentide muretsemiseks ja kuhu on soovijail võimalik suunata annetusi.
VEMU peaarhivaar Piret Noorhani tänas esinejaid väikese kingitusega, lisaks publiku soojadele ovatsioonidele. Eesti Vabariigi 99. aastapäev oli väärikalt ja suursuguselt sisse juhatatud.
Eerik Purje, Toronto
