Kui meie Kataga Torontusse tulime, siis oli kõik teistmoodu. Ei old meil eesti maju ega keskusi, oma kirikuid ega suvelaagrisi. Autusid oli vähe, raha kah vähe, aga lapsi palju ja kõik said eestlasteks koolitatud. Nüid on meil kõik olemas, raha palju, aga ariduseimulisi lapsi vähe. Mina arvan, et kui nüid tõesti see eestluse äll Proodvjuult Madissonile nihutatasse, siis ma võin ühe praktilise lahenduse välja pakkuda küll. Igal eestlasel on ju nüid oma maja, mis vähemalt miljun tollarit väärt. Kõik oleme miljunäärid ja vana maja pidi veel viieks aastaks paigale jääma. Kui viis aastat raha koguda, jõuab iga eesti pere osta endale elikopteri ja kaks langevarju – Jukule sinise, Mannile roosa. Lendad üle uue keskuse, viskad oma musirullikesed langevarjuga keset väljakut all ootavale lasteaiatädile sülle. Paari tunni pärast on nad juba nii kobedad küll, et ronivad ise köisredeliga ülesse tagasi.
Kõige õigem tegu oleks vana Puutinile palvekiri saata, et ta Eestimaa jälle kähku ära okupeeriks ja tugeva raudkardina meie vahele uuesti püsti paneks. Siis oleks meil iga uulitsanuka peal eesti maja, poleks ühegi aadressi pärast tüli. Mõru meditsiin, aga mõikab.
Vot nisuke on minu liiderlik arvamus. Ei meeldi, jah? No eks pakkuge mõni parem välja. Kui paremat pole, ajage minu omaga läbi. Minu eestluse aadress on alati old mu südames.
Kargu Karla