Praegu on mul lastega üsna tihedad sidemed ajakirja „Hea Laps” toimetajana, ja muidugi annavad inspiratsiooni kaks lapselast – seitsmeaastane Eva Katarina ja peatselt kaheseks saav Jan Felix. Poiss sai nime minu isa järgi, keda mu tütred mäletavad päikeselise vanaisana – loodame, et ka ta lapselapselapsest saab sooja hingega mees.
Oma autobiograafilistes „Seltsimees lapse” proosa-raamatutes jutustate kasvamisest Nõukogude Eestis, tehes seda kaasakiskuvalt lapse silmade läbi ning paljastades tabavalt tolleaegse nõukogude propaganda olemuse ja inimestega manipuleerimise. Mis oli, praegu tagantjärele vaadatuna, stalinistlikus lapsepõlves kõige raskem?
Minu jaoks oli kõige raskem muidugi see, et pidin neli ja pool aastat elama, oodates ema, kes saadeti kulaku tütre, koolijuhataja ja kunagise Kodutütarde juhina Komi ANSV vangilaagrisse. Miks ema püssimeeste vahel kodunt ära viidi, seda ei osanud ma muidugi arvata, vaid jäin lootma, et kui ma ikka väga hea laps olen, küllap ta siis tagasi tuleb. Kohtuotsus kõlas: 25 + 5 aastat, mis tähendas kahtekümmend viit aastat vangilaagris olemist ja seejärel veel viit aastat asumisel – väljaspool Eestit – viibimist. Sellest, mida mu vanemad tunda võisid, sain ma aru alles täiskasvanuna, aga küllap oli isal mind üksi kasvatada väga raske – ta polnud ju kuigi praktilise loomuga, oli rohkem spordi- ja pillimees, ning tollasest viletsast õpetajapalgast tuli veel naisele Siberisse pakke saata ja mõne aja pärast õnnestus tal mulle hoidjagi leida. Nii et takkajärele mõistan, et elasime ikka väga vaeselt, kuigi palju aitasid meid isa õed, kes töötasid juuksuritena. Ja nagu isa vanem õde, tädi Anne ütles: „Need, kes naistega töötavad, ei jää mingil ajal hätta.”
Eks ma rippusin isa küljes nagu takjas, nii et ta võttis mind kaasa nii rahvamaja pidudele kui ka pulmadesse-sünnipäevadele, kuhu teda kutsuti pilli mängima. Ja tänu temale mäletan ikka oma lapsepõlvest ka paljusid päikeselisi päevi. Ema vabanes vangilaagrist pärast Stalini surma – olin selleks ajaks juba esimese klassi lõpetanud ja ema tulek oli nagu kingitus kaheksandaks sünnipäevaks. Kuigi ta polnud siis enam selline nagu meie albumipiltidel…
Mis võib selles ajastus olla tänapäeva lastele kõige raskemini mõistetav?
Ühest küljest on hea, et tänapäeva laste jaoks on see kõik vaat et niisama kauge aeg kui Jüriöö ülestõus. Ma pole kunagi tahtnud oma tütardele korrutada, kui nad lõunalauas korralikult ei söönud, et oh, oleks minul selles vanuses olnud talvisel ajal värske kurk ja kotlet taldrikul. Eks igal põlvkonnal on omad probleemid ja mured, aga samas arvan, et praegune põlvkond peaks siiski teadma meie lähiajalugu, õieti sellepärast ma „Seltsimees last” kirjutama hakkasingi. Iga perekonna lugu on ju tükike ajaloost! Arvasin, et tulen toime ühe köitega, aga ka teise raamatuga, mis kannab pealkirja „Samet ja saepuru” ei jõudnud ma aastani 1955, kui ema koju jõudis ning nüüd on juba mõnda aega pooleli kolmas raamat „Naisekäe puudutus”. Et mälestustes elada, on vaja palju rahulikku aega… Suureks toeks on mulle isa-ema kirjavahetus: isa hoidis kõik ema kirjad alles ja ema, ise õige pisikest kasvu naine, tassis kõik Siberisse saabunud kirjad koju kaasa.
Raamatute põhjal on valmimas film. Millal seda näha saab?
Mul on hea meel, et noor režissöör Moonika Siimets otsustas „Seltsimees lapsest” teha filmi: arutasime seltsis tema tehtud stsenaariumi mitu korda läbi ja Moonika lubas parandusi teha mõneski kohas, mis mulle elutruud ei tundunud. Moonika on tundlik inimene ja õnneks on tal hea huumorimeel, milleta seda filmi teha ei saaks. Filmimist pole ma seni vaatamas käinud, loodetavasti saan võtteplatsile kiigata, kui kevadel hakatakse filmima Tallinnas Raekoja platsil. Seal asunud juuksuriäri trepil istudes ootasin tihti isa, kui ta käis Patarei vanglas emaga kohtumist taotlemas. Väike „mina” – Helena Maria Reisner – tundub piltide järgi üpris minu sarnane olevat, põnev on vaadata, kas näitlejad Tambet Tuisk ja Eva Koldits annavad mu isa-ema mõõdu välja. Film peaks linastuma Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval. Produtsent Riina Sildos kiirustab mind aeg-ajalt takka, et saaksin selleks ajaks ka raamatu kolmanda osa valmis. Pean kirjutamise ajaks vist telefoni ja interneti välja lülitama, muidu on väga raske süveneda!
(Pikemalt Eesti Elu 7. aprilli paberlehest)
Lea Kreinin