ERRi ingliskeelsel portaalil toodi 11. aprillil ära, et õllepruulija A.Le Coq, 19 saj loodud Londonis Preisi- ja Venemaal kogemusi saanud Albert Le Coqi rahakoti najal Taaralinna anno domini 1826, on sõlminud kokkuleppe Ontario alkoholimonopoli LCBOga, nähes ette firma odramärjukese Toronto müügilettidele jõudmist.
A. Le Coqil on internetis “Pressiruum”, kus leidsin pärast ootamist ka eestikeelse pressiteate. Alati tuleb selliseid teateid ettevaatlikult lugeda, kuna esmajoones tehakse reklaami. Kohe esimeses lõigus oli viga: A. Le Coq Premium olevat “esimene Eesti õlu, mis on saanud ametliku müügiloa [Ontario] turul.” Ehk ei ole tartlased kursis sellega, et Saku õlu oli mõnda aega LCBO lettidel saadaval; kui mälu ei peta, ka Jõekääru Jazzifestivalil ning muudel Vahtralehemaa eestlaste koosviibimistel. Aga see on vaid tähenärimine – võib-olla tõesti ei teata, kuivõrd keeruline on maailma suurima alkoholikokkuostjaga müügileppe saavutamine.
Teatavasti pidi kohalik kanada-eestlane, kes soovis Sakut Ontariosse importida, maadlema laboritestidega, bürokraatiaga, enne kui sai nii kaugele, et tuttav sinise etiketiga pudel, hiljem purk, teiste Euroopa õllemarkidega sai konkureerida. Siinjuures huvitav tähelepanek – mitmed Toronto eesti koolinoored, kes osalesid viimastel laulupidudel, ostsid Tallinnas olles enesele Saku särgid – tehes sellega reklaami nii Eestile kui ka õllele. Sellega rõhutaks reklaami esmatähtsust. Ladinakeelne tarkus de gustibus est non disputandum, maitse üle ei saa vaielda, loeb isikule, mitte äritasandiga arvestades. Huvitavalt on A. Le Coq'i ärimoto “Asi on maitses”, eks nad ise saavad aru sellest, kuidas isiklikku tuleb turustada.
Lubage tsiteerida A. Le Coq'i ärijuhti “Pressiruumist”. Tarmo Noop rõhutas, et Kanada turule juurdepääsemine, veel enam jõudmine, vajas tublisti eeltööd: “Kanadas on alkoholimüük riigi range kontrolli all ning seoses sellega kehtivad nii ettevõtetele kui imporditavatele toodetele väga karmid nõuded,” ütles Noop pressiteates. Ontarios elavale tuli uudiseks, et “sealsel turul võib samaaegselt olla kauplustes müügil vaid üks Eesti õlu korraga.” Ei tea, kas see vastab tõele – või on see tõesti nii? Kuid miks siis saab LCBOs valida arvukate saksmannide, belglaste, rääkimata inglaste sortimentidest? Et Eesti on väike, teame, aga kas rahvastiku arvu tõttu on piirang? Muide, siinjuures poleks eriti väiklane mainida, et A. Le Coq kuulub soomlastele, Olvi kontsernile. Kuigi Eestis pruulitud, pole see nö “Eesti õlu”.
Ning argument, et LCBO pooldab enimmüüdud marke, kui kaalub võõramaiste fimade kauba oma lettidele võtmist, ei pea vist ka paika. Belglaste näide oleks esimene, aga siin võin uuesti sattuda maitse ning argumentum ad hominem'ide otsa.
Veel. Noop ei tunne Kanadat. “Kanadas elab väga palju eestlasi, kes on kindlasti meie õlle peamiseks sihtrühmaks ning on Premiumi jõudmist turule juba pikalt oodanud,” ütles Noop ning lisas, et Premium jõuab riigi suuruselt teise, Ontario provintsi, kus asuvad ka suuremad Eesti kogukonnad Ottawas ja Torontos.” Rahvastiku arvult on Ontario Kanada suurim ning Ottawa eestlaste kogukond, kui mitte ei kiratse, pole nii suur kui näiteks Hamiltonis.
Lõpetuseks. Tuli meelde viimane Põhja-Ameerika meeslaulupäev, PA Lauljate Liidu korraldusel umbes 20 aastat tagasi. Mehi nagu murdu, New Yorgist, Baltimore'ist, Conneticutist, mujalt. Kui läks peaproovil lauluks lahti, siis Evald Aava “Humal” oli pea igal mehel peas. Paljud lauluvennad olid eas, kus õllemärjuke enam ei huvitanud, noorte meeste asi. Aga lauldi nii, et see oleks alles reklaam. A. Le Coq'i teha jääb just eduka reklaami läbiviimine, kui loodetakse maailma suurima monopoli turul oma niši leida.
