Eesti muusikast on ta repertuaaris olulisel kohal Tubina, Tobiase, Elleri, Pärdi, Räätsa, Tambergi jt teosed. Rahvusraamatukogu näitusesaalis püüavad teiste seas pilku Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” partituur, klaviir, CD ja DVD. Koostöös Vardo Rumesseniga ellu äratatud ja rahvusvahelisele muusikaareenile läkitatud suurteost peavad tuntud muusikakriitikud „sajandi muusikaavastuseks”. Eelmisel aastal kõlas see Neeme Järvi juhatusel Leipzigi linna 1000. aastapäevale pühendatud festivalil, järgmise aasta veebruaris tuleb teos ettekandele Berliinis.
Eriline koht Järvi repertuaaris on Eduard Tubina loomingul. Juba 1967. aastal dirigeeris ta Tallinnas Tubina 8. sümfoonia esiettekannet. Samal aastal tulid esiettekandele ka Pärdi tšellokontsert „Pro et contra” ning Räätsa 6. sümfoonia. Järgmisel aastal oli Järvi käe all Pärdi „Credo” maailmaesiettekanne, mis läks publiku nõudmisel tervikuna kordamisele ja sellepeale kohe ära keelati. Eduard Tubina loomingu plaadistamisele ja esitamisele andis tõelise hoo sisse Järvi emigreerumine Läände. Tänaseks on kogu Tubina looming plaadistatud ja Tubina Ühingu eestvedamisel hakkab lõpusirgele jõudma ka meie klassiku teoste akadeemiliste partituuride väljaandmine.
Maestro Järvi juubelikontserdil kõlas samuti Tubina looming – sedapuhku Tubina 5. sümfoonia, mis on eesti muusikaliteratuuri üks vapustavamaid teoseid. ERSO ja Neeme Järvi tõlgendus oli niivõrd sisendusjõuline ja võimas, et see ei unune vist küll kunagi.
Kohe pärast sõda Rootsis sündinud teosest kõlavad vastu sõjakoleduste õudused ja helilooja äng eesti rahva tragöödia üle. Meie õnneks suutis Tubin kontaktid Eestiga säilitada ja nii said kodueestlased nautida ka tema kahe ooperi ettekandeid. Needki on tänaseks plaadistatud.
Pärdi metafoor muusikalisest Kalevipojast toiminuks suurepäraselt Järvi esimese külaskäigu puhul pärast emigreerumist, mil ta tuli Eestisse koos Göteburgi sümfooniaorkestri ja Astrid Lindgreniga. See sai toimuda alles 1989. aastal – üheksa aastat pärast Eestist lahkumist.
Kui Neeme Järvi 50. sünnipäeva puhul 1987. aastal ei tohtinud temast ühtegi rida kirjutada, siis nüüd hõiskasid kõik meediakanalid ja – väljaanded: Neeme Järvi on tagasi koju jõudnud! See kontsert ei olnud ainult muusikasündmus – see oli vaimu triumf võimu üle, andes meie iseseisvuse poole püüdlemisele veelgi hoogu juurde. Samal aastal esines Neeme Järvi sõnavõtuga Valges Majas USA presidendi George Bushi vastuvõtul „Ikestatud rahvaste nädalal”. Eesti muusikud valisid maestro Järvi austuse märgiks Eesti Muusikaakadeemia audoktoriks.
Ka 7. juuni kontsert oli midagi rohkemat kui ainult muusikasündmus. Juubeldades Eestis koos eesti muusikutega tõstis maestro Järvi meie kõigi enesehinnangut ja meeleolu. „See oli meeliülendav kontsert!” õhkas üks mu tuttavatest kontserdisaalist lahkudes.
Mina aga mõtisklesin selle üle, kui palju põnevaid vihjeid kontsert sisaldas. Tšaikovski Lenski aaria flöödiseade ooperist „Jevgeni Onegin” Maarika Järvi kaunis tõlgenduses tõi silme ette mälupildid rahulolust säravast Neeme Järvist, kui ta saabus koju pärast õnnestunud debüüti Metropolitan Opera's, kus ta „Oneginit” juhatas. See oli 1979. aastal, üks aasta enne emigreerumist. Villem Kapi „Põhjarannik” viis mõtted ka Sibeliuse „Finlandiale”, mida on mitmeid kordi võõrvõimude poolt ära keelatud. Keelamise ja taunimise kibedust on Järvigi pidanud omal nahal kogema. Kalle Randalu Mozarti-tõlgendused kuuluvad juba ammusest ajast meie interpretatsiooni kullafondi. Seekord oli Randalu ja N. Järvi muusikaline kahekõne lausa hingematvalt kaunis. Läbi Bruno Luki kadentside tehti kummardus ka maestro Lukile ja minu jaoks ka Peeter Liljele, kes asus ERSO etteotsa pärast Neeme Järvi emigreerumist. Tubina 5. sümfooniale järgnenud lisapala – Sibeliuse Andante Festivo – tõi meid tagasi juubelimõtete juurde.
Vivat, maestro Neeme Järvi! Nüüdsest ka eluaegne ERSO au-peadirigent, millist tiitlit pole mitte ühelegi eesti dirigendile varem antud.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn
