Need read on kirjutatud mitte ajalugu rindel meenutamaks, vaid kõikidele neile hingedele, kes pidasid – ja peavad – võõrsil neid lahinguid meeles. Ning Eesti ise, pole unustanud seda panust. Kuigi kolossus oma arvudelt kahurilihaga jäi võidukas, millele järgnes pikk ning äärmiselt kuri okupatsioon, kukkus ta nagu Koljat lõpuks Taaveti laulule (eks enam lingu keegi ei võta kätte.)
Pagulasena sündinud äärmiselt isamaalikku ühiskonda, perekonda, oli Sinimägede tähtsus nooruses eriti oluline. Skautlus, kirik, lisas sellele, aga kindlasti paljudele, oli viimane vastupanu – surm siin või Siberis – määrav. Siin ei jõuaks nimeliselt kõik eeskujusid mainida, kes rõhutasid Sinimägede lahingute osatähtsust. Ent neid oli ja õnneks veel palju, kes teadsid, mida seal saavutati.
Eredalt on meeles esimene kord, kui Toronto Eesti Meeskooriga sai Sinimägesid näha. Ja laulda kõikidele „Uinuge, langenud kotkad”. Siis mälestusmärki, kõiki kaevikuid. Teades, et kuigi Vaivara rahvas oli mürske eemaldanud, oli seal ikkagi ohtlik liikuda. Mälestusmüüri, mille ehitamiseks ei olnud ilmselt noorel taasiseseisvunud Vabariigil raha. Selle korvasid aktsioonid Põhja-Ameerikas, jällegi TEMi initsiatiiviga. Peab vist siiski nimeliselt mainima kahte Arvot, Vaivaras Puu, Torontos Dulder, kes tegid kindlaks, et langenuid hinnati, mälestusmärk, -müür sai.
Ent too punane, kes tõi oma järeltulijad pärast neid lahinguid Maarjamaale, tegi kindlaks, et Vasja ja Vanja said Ida-Virumaale. Kes rüvetasid mälestusmärke, keeldusid meie keelt õppimast. Ning ikkagi väidavad, et nende õigusi on rikutud. Vastu igale rahvusvahelisele leppele.
Sellepärast ei tohi me unustada ealeski, nii kaua kui rahvuskuuluvus, meie oma ja ainus on meie hoida, mida vaprad soldatid mitmest rahvustest saavutasid. Ajalooõpikud on ainult osa sellest, mida meile on antud. Nii kuidas võõrsil langenud sõdureid austatakse, ei tohiks me ometi siin ega kallil isamaal unustada, mida Sinimägedes saavutati.
Tõnu Naelapea, Toronto