Jaanuaris jõudis ajakirjandusse informatsioon, et Kanada kaks jõukamat meest, ajalehemagnaat Ken Thomson ja toidupoodide konglomeraadi Loblaws Co's kaudu teeninud Galen Weston Sr on Kanada jõukamad mehed. Ning et nende varandus on võrdne Kanada 11 miljoni, ehk alumise kolmandiku rahva, sissetulekuga. Mõlemad, Thomson ja Weston pärisid mitte ainult oma koha, vaid ka hiigelvaranduse. Nii nagu kaua, kaua on ülijõukad omale saanud, sünniõnne läbi. Mida nad on ise teadagi suurendanud tänu leebele maksupoliitikale, mis suurrikkaid ei maksusta nii nagu protsentuaalselt tehakse kesk- ja vaesemate klassidega.
Westoni poeg, samuti Galen aga Weston Jr (miks edevad isad, eriti ülirikkad, oma poegadele enese nime annavad?) on aga miinimupalga tõusu vastane. Ta on hetkel Loblaws Co's esimees, tema varandus on isa omast sutsu väiksem, ainult $8,82 miljardit. Tema sõnul läheb see Loblaws firmale aastas maksma $190 miljonit. Mis omakorda tähendab, et Kanada jõukuselt teine mees lubab oma firmas paljudele töölistele vaid miinimupalka. See üksi on häbematu. Veel häbematum, kui jätta Westoni miljardid arvestamata, see on ju ta isiklik varandus, mitte firma, on tõik, et selle aasta esimeses kvartalis teenis Loblaws suurfirma neto või puhastuluna $230 miljonit. Mullu oli aasta kasum $990 miljonit. Nii et jah, peaaegu 20% kasust läheks töölistele – aga nemad on ju need, kes lubavad Westonile magusat elu.
Loblaws on töötajate arvu järgi – neid on enam kui 198 000 – Kanada suurim firma. Westoni enese aasta palk on $7,5 miljonit, mis hõlmab ka aktsiatega seotud hüviseid. Nagu ülal kirjutatud, on ta mitmekordne miljardär. Võrrelge nüüd miinimumpalgaga töölisega, kes teenib $11,40 tunnis. Aastapalk siis $23,712, kui on täisajalise kohaga. Veel maksud maha. Paljud suured tööandjad pooldavad osaajalisi töölisi, nii et palk võib seal olla väiksemgi, suunates neid teist töökohta pidama, et kuidagi ära elada. Westoni aastasissetulek ainult Loblawst võrdub 316,2 miinimumpalgaga töölise omaga.
Westonit on kaua kiidetud kui progressiivset ärimeest, kes soovib kapitalismi ümber kujundamist (reimagining capitalism). Hiljuti on ilmunud sama nimega teos, millesse Weston kaastööna kirjutas peatüki. Raamatut pole ise näinud, kuid Weston olevat kirjutanud sellest, kuidas eriti perekondlikud firmad, nagu Loblaws on, peaksid äristrateegiat rakendama pikaajalisemalt, mitte lühiajalisemalt, kiiret kasumit soovides. Ent ta protest palkade tõusude vastu käib sellele hoiakule otseselt vastu.
Westonile tuleks soovitada majandusteadlase Philip Kotleri 2015. a teost Confronting Capitalism (silm-silma vastu kapitalismiga). Kotler on eriti tuntud kui marketing– ala guru või vaimse juhina, kes õppis majandusteadust kuulsa Chicago Ülikooli professori – ja Nobeli laureaadi – Milton Freedmani all ja teenis oma doktorikraadi MITs Paul Samuelsoni ja Robert Solowi juhendusel, mõlemad samuti Nobeli laureaadid. Ka on Kotler Northwestern Ülikooli professor ning enam kui 50 majandusteemalise raamatu autor. Nii et äärmiselt tasemel kriitik.
Kotleri teos keskendub 14-le peaprobleemile, mis kapitalismi ohustavad. Nende hulgas on miinimumpalga tööliste reaalne vaesus, automatsiooni ehk robotite rakendamise oht tööstustes ja mujal, isiklike võlakoormuste tohutu kasv, ning eriti tähtsalt ülijõukate ebaproportsionaalne kui mitte ülemäärane mõju avalikus, st riigipoliitikas. Kotler rõhutab eriti viimast kui majandussüsteemi struktuuri suurt viga. Miinimumpalgaga tööliste elukvaliteet on Kotleri sõnul püstloodis languses ning suured tööandjad nagu Loblaws loodavad riigi, st maksumaksjate heldusele, et sissetuleku vahesid täita, lubada riiklike programmide kaudu elukvaliteedi paranemist.
Me ju ometi ei ela enam Victoria ajastu Inglismaal, ega ülemöödunud sajandi lõpu USAs, kus miljardäre –mõtelege sellele, mida miljard siis tähendas!~ – tunti kui röövparuneid, kes ei lubanud töölistele (kaevandustes, raudteede ehitamisel, jne) normaalseid töötunde ega elamiseks tasemel palka, ainult enese rikkusele lisamise huvides.
Kotleri raamatut peaksid need, kes on 1% eliidi vastu, lugema. Ning ka Westoni taolised. Lahendusi on olemas, leiab Kotler. Võrdseid võimalusi saab anda kõikidele kodanikele, mitte vaid kröösustele. Üheks oluliseks sammuks on tõesti palkade tõstmine ning rikkurite karmim maksustamine. Kuna pärast esimest miljardit, kas Westonile on tõesti neid teisi vaja? Kunas on rahast küllalt? Selline mammonakummardamine pole tõesti enam – kui ta kunagi oligi – ei moraalselt ega eetiliselt õige.
Tõnu Naelapea, Toronto
