Kuigi vastupidiseks muudetud inimõiguste sätted on täielikus vastuolus meie põhiseaduses määratuga, on meie riigivõim heaks kiitnud kõik Inimõiguste Ülddeklaratsiooni muudatused. Rahva enamust solvab eriliselt riigivõimu nahaalsus mitte teada, et põhiseaduse kohaselt „Perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud.”
Teiseks oluliseks sõdade vältimise ja rahvaste vabaduse tagamist võimaldavaks inimõiguseks on ÜRO ja EL hakanud pidama Inimõiguste sätet, mille kohaselt on „Igal inimesel ilma igasuguse diskrimineerimiseta õigus võrdsele tasule võrdse töö eest.” Selle sätte vastu eksimist on juba laialdaselt hakatud käsitlema karistamist vääriva kuriteona. Ent ometi peaks kõigil olema teada, et demokraatlik riik ei saa määrata, milliseid hindu võivad toiduainete ning teiste toodete ja teenuste tarnijad ostjatelt nõuda. Teadlased on üheselt mõistetavalt kinnitanud, et erinevate isikuomadustega töövõtjate tootlikkus võib küllaltki erinev olla. Erinevate töövõtjate tootlikkus saab olla võrdne vaid neil, kes mingil ühtlase kiirusega tootmisliinil ühesuguse võtmega ühesuguseid kruvisid keeravad. Ilmselge peaks olema ka see, et mitte ükski tööandja – välja arvatud alandlik riik – ei hakka vabatahtlikult võrdset tasu maksma erinevate isikuomaduste ja kutseoskustega isikutele, kes on palgatud samasugust tööd tegema. Võrdse palga maksmist polegi vajalikuks peetud kogu ühiskonna osas, vaid ainult siis, kui naised ja mehed teevad näiliselt samasugust tööd. Tegelikult võivad aga ühed raamatupidajad, soost olenemata, olla sama tööandja juures teistest tootlikumad ning tööandjal on moraalne õigus maksta erinevaid, tootlikkusel põhinevaid tasusid. Meenutagem sedagi, et inimesed võisid sündides mingil määral väärikuselt võrdsed olla, kuid tööikka jõudes jagunevad töövõtjad asjatundjate hinnangul viide erinevat tootlikkust tagavasse kategooriasse. Kui riigivõim peab õigustatuks hakata karistama tööandjaid, kes võrdse töö eest ei taha maksta võrdset tasu, siis tuleb kõigepealt seadustada parameetrid, mille alusel saab üheselt mõistetavalt määrata kõigi mõeldavate tööde võrdlemist võimaldavad tunnused ja tootlikkus. Ametinimetused nagu kingsepp, juuksur, projektijuht ei saa võrdsust määravaks olla, sest kõigi ametite töid võib ja tehaksegi mitmel erineval viisil ja erineva tootlikkusega.
Peale seksuaalvähemuste ja võrdõigusluse põhimõtte rakendamise eest hoolitsemise on ÜRO ja EL pidanud vajalikuks olla vahendajaks tagakiusamise eest varjupaiga otsijatele. Inimõiguste Ülddeklaratsioon nõuab varjupaiga otsijate aitamist, kuid ei sätesta, et EL-l on õigus määrata, kui palju isikuid erinevad riigid peavad vastu võtma. Kindlasti on EL kohustatud põgenike vastuvõtmise küsimuses lähtuma riikide õigustest ja need avalikustama enne, kui ühte või teist rahvust hakatakse inimsuse vastasuses süüdistama.
ÜRO ja EL on oma oluliseks ülesandeks pidanud enamuse mõjutamist vähemuste soodumusi austama. Lausa mõjukate hoogtööde korras on õhutatud enamust tunnustama mitmeid vähemusi ühiskonda rikastajateks pidama. Meiegi riigivõim on kuulekalt asunud ÜRO ja EL soovitusi rakendama ilma avalikkusele selgitamata, kuidas saavad inimõigused, mida on muudetud erakorralise seksuaalsoodumuse kandjate ja imetlejate arusaamade kohaseks, olla vabaduse, õigluse ja rahu aluseks maailmas.
Meil, riigi alamatel, pole siiski ehk põhjust muretsemiseks – meie valitsus, riigikogu, president ja kõik põhiseaduse täitmise kontrollijad on kindlalt üksmeelsed. Kahjuks küll ainult selles, et põhiseadust on õpitud eesmärkide kohaseks tõlgendama. Tõlgendamises ollakse juba jõutud kõrgeimale tasemele – õiguskantsleri hinnangul pole oluline mitte kirjutatu, vaid mõtted, mis põhiseaduse kirjutajatel olid.
Harri Kivilo
