Juhtkiri – Põhjatu pada

Mõni riiklik programm, näiteks väikeste lastega perede toetamine, on kiiduväärt. Ent sel nädalal otsustati tervenisti $5,6 miljardit lisada föderaalsele lastetoetusele, seda järgmise viie aasta jooksul. Mis see miljard aastas ikka on. Rahandusminister Bill Morneau, ise äärmiselt jõukas, lausus ajakirjandusele, et nii aitab Ottawa perekondi, kes vaevaga hakkama saavad. Jättes eetilise küsimuse kõrvale, et kas peaks lapsi ilma tooma, kui rahakott seda ei kannata, ei peegelda selline suhtumine reaalsust. Lapsetoetus ei aita inimesi, kes võitlevad nii inflatsiooni, kasvavate toiduhindadega ning sellega, et siin riigis on pea võimatu keskmise sissetulekuga kas maja osta või üüri ja teisi jooksvaid kulusid tasuda. Lasteabirahaks on määratud piirina maksimumina $ 6 400 aastas, seda alla kuueaastase lapse pealt. Ent siis on lapse kasvatamine suhteliselt odav – pole ju neid teismelistega seotud kulusid, näiteks arvutid, mobiiltelefonid. Ka vanem laps sööb rohkem. Kui võrdlust esitada, siis ainuüksi kodune telefon, arvutiühendus, televiisori kanalite tellimine maksab suurlinnas umbes $150 kuus, mobiiltelefonid,...