Subscribe Menu

Kanada päevik – Täringuvise

Mitmeti on Ontario valitsuse – loe liberaalide häälte lantimine – miinimumpalga tõstmise otsus riskantne. Pannakse majanduslikult palju kaalule, võiks sugereerida, et samm on võrdne õnnemänguga. Esimesel jaanuaril jõustus 20,7% tõus, mida ettevõtted peavad alla neelama, kuna seadus nõuab seda. Kaasnevate kuludega nähakse ette hindade tõstmist – ja kes muu kannatab sellises olukorras kui jubagi kitsikuses kodanik.

Isiklike kogemuste põhjal tean, et suurlinnas äraelamine miinimumpalka teenides pole lihtne. Esimene täisajaline töökoht maksis just miinimumi. Kuid kuna jagasin elamispinda majas nelja sõbraga, siis polnud üür kurnav. Mitte nagu tänapäeva Torontos. Kuid sente pidi siiski valvama, kui oli lootus näiteks kusagile reisida, või huvitavale kontserdile minna. Vallalisele oli siis selline elu kuidagi talutav. Ei kujuta ette aastal 2018, kuidas perekonnad hakkama saavad.

See olevat liberaalide seletus – et anda inimestele vähemalt võimalus elada ära. Et ei peaks hallitanud leiba sööma, toidupankadele lootma. Vaatame natuke demograafilisi realiteete – miinimumpalgal on tavaliselt noored või vanurid, kes pensioninatukesele lisavad, et saaks ära elada. Astuge kohta, kus tavaliselt ollakse miinimumpalgaga tööl: kohvipoed, kiirtoidurestoranid, ja on märgata, kuidas personal koosneb just neist. Lisaks ka, selgelt keeleoskuse järgi, immigrantidest.

Kõikide näitajate järgi mõjutab palgatõus just noori – tuleviku lootust. Elame jubagi ajastul, kus ülikooli lõpetanud peavad nõustuma nö interni, palgata töölise koha võtmisega. Miks? Et kogemusi koguda. Tööandja saab nii enesele pea et orja. Kuidas aga too intern sööb, riietub, ulualuse eest maksab? Õnneks on ülikooli lõpetanud tavaliselt tasemel majanduslikust tagapõhjast, pere abil tullakse toime. Kuid sellised kõrghariduse saavutanud pole sugugi suures enamuses. Paljud neist vaevlevad õppelaenude all. Selline süsteem on alatu, ahnuse peale ehitatud.

Ning just ahnus on ka mõne suurema tööandja hilise otsuse taga. Jubagi jõukad kohvipoeomanikud on vastukajana tööliste väheseid hüviseid kärpinud. Meedia luubi all on eriti Tim Hortonsi kett. Üksikuid keti kohvipoode omavad kokkuleppe alusel suure raha eest (franchise) õiguse nime kasutada ostnud erainimesed. Üks kapitalismi pahesid on selline süsteem, kuna nime kasutamise õigus nõuab peakontori reeglite jälgimist, nende hinnasüsteemist kinni pidamist, ainult nende poolt heaks kiidetud kohviube ostma. Millest kõigest saab firmanime omanik protsendi, ise lille liigutamata. Iseseisval ettevõtjal selliseid piiranguid ei ole.

Majandusteadlased ennustavad ettevõtete koondamiste tõttu, mida suuremad palgad, ergo personali kulu, toob umbes 60 000 töökoha kaotust. Peamiselt kaovad just nende kohad, mida palgatõus pidanuks aitama. Macdonald-Laurier Instituudi vanemteadur Philip Cross lausus intervjuus Onenewsnow.com’iga möödunud nädalal, et kahtlemata ei ole Ontario valitsuse otsus majanduslikult hea samm.

Tema seisukohta toetab ilmekalt Fraser Instituudi 2014. a. väljaanne „Economic Principles for Prosperity”. Majandusliku õitsengu põhimõtete hulka ei kuulu selline radikaalne miinimumpalga tõus. Fraserlased, tuntud majandusteadlased, muide, vihjasid siis 14-le põhjalikule teadusuuringule, mis näitasid, et isegi 10-protsendiline tõus miinimumpalgas viib kolme- kuni kuueprotsendilise töökaotusele vanusegrupis 15-24. Ja see tõus on poole vãiksem kui Ontarios. Ning tulevikus tõuseb palk veelgi.

Epoch Times nädalalehe viimane number tsiteerib sel teemal Atlandi Turu-Uuringute Instituudi teadurit Sylvain Charleboisi (Dalhousie Ülikooli Turujuhtimise kateedri dekaan), et keskmise restorani personaliga seotud kulud on brutost – mitte netost! – 25%-36% vahel. Ontarios, kus aastaks 2019 palkadega (hüvised, puhkused sisse arvatud) seotud kulud prognoositakse 29% peale, tähendab, et teiste toitlustamisega seotud ettevõtted vaevalt suudavad vastu pidada. Charlebois lisab, et hindade tõstmine üksi ei paku lahendusi. Kuna klientuur on samuti kitsikuses. Charlebois lausus, et Ontario otsus on „lihtsalt vastutustundetu”. Sisuliselt on see vaid raha tõstmine ühest taskust teise.

Selgelt on meie majandussüsteemis palju viltu. Kui suurettevõtete juhtide palgad stratosfääri küünivad ja kohvikus kassapidaja, nõudepesija ei suuda üüri maksta, veel vähem tasemel süüa, siis on see moraalselt enam kui vale.

Vabaturu põhimõtete järgi nivelleeruksid sissetulekud. Ei see tähenda, et rikkaid ei oleks ega vaeseid. Kuid selline üüratu vahe firmajuhtide ning nende miinimupalgal olevate sissetulekutel, nagu hetkeseisus on olemas, ei eksisteeriks. Kuid meil puudub klassikaline vabaturg. Tuleb näpuga näidata vasakpoolsetele, sotsialismist mõjutatud poliitikutele – nagu Kanada liberaalid, kes kulutavad ja kulutavad, aga säästuhoidlikkuse mõistest, ebavajaliku kärpimisest aru ei saa. Ega pikaajalisest strateegiast.

Irooniaks, lõpetuseks, on see, et Ontarios on valitsuse sissetuleku suureks allikaks hasartmängud, kasiinod, hipodroomid ning loteriid. Kes neid mängivad? Enamasti vaesed, miinimumpalka ja tsipa rohkem teenivad. Lootuses, et saaks kusagilt elamiseks raha.

Ei mingi palgatõus lahenda ebavõrdsust. Poliitikute täringuvise on selleks, et võimule jääda, mitte majandusrealiteetidega arvestamine.

Tõnu Naelapea, Toronto

Read more