Toonase Eesti halvustajad taas ei näi teadvat, et jaanuaris 1936 tegi Riigivanem Konstantin Päts Eduard Laamanile, Juhan Kukele ja Johannes Klesmentile ülesandeks asuda põhiseaduse eelnõu esialgse kava väljatöötamisele ja selleks vajalikkude materjalide kogumisele. Põhiseaduse juhtnöörid määrati kindlaks 23., 24. ja 25. veebruaril korraldatud rahvahääletusega, millel vastuvõetud otsuse 2. punkt määras, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl.
Kogu okupatsioonieelset aega halvustajad pole vist hetkeski vaevunud tajuma ka seda, et vaikiv ajastu tekkis põhiliselt selle tõttu, et vabadussõjalased võtsid ühel hetkel võimule pääsemise nimel oma liikumisse ükskõik keda, kes nende kandidaatide poolt oli nõus hääletama. Pole kõige vähematki kahtlust, et osa vapse toimisid Kremli korralduste kohaselt ning vabadussõdalaste asemel oleks Eesti iseseisvuse hävitajad saanud võimule tulla. Detsembris 1924 jäi see eesmärk ju neil saavutamata. Et president Päts pidi selle nurjamiseks ebademokraatlikult toimima, on rohkem usutav kui arvamus, et Päts tahtis ilmtingimata diktaatoriks saada, kuid selleks mitte jääda, nagu aeg on näidanud.
Statistikaameti andmetel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% Eesti elanikkonnast ehk 280 000 inimest ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk 51 200 inimest. Okupatsioonieelsel ajal elas suurem osa Eesti rahvast maal, kus iga tahtja võis olulisi toiduaineid ise kasvatada ja sellest tulenevalt võib arvata, et näljas avalduvat absoluutset vaesust ei saanud toona olla. Kuna ikka ja jälle on kõrgemal tasandil olijad kinnitanud, et tänases Eestis on rahva elu okupatsioonieelsel ajal olnust hoopis parem, siis on küll neil kinnitajatel vaja paluda andestust vale hinnangu levitamise pärast või avalikustada andmed, mis täiesti usaldusväärsetena tõendavad, et aastatel 1920 kuni 1940 oli Eesti suhtelises vaesuses elamas rohkem inimesi kui praegu. Okupatsioonieelse Eesti halvustamine võib küllaltki paljusid mõjutada uskuma, et ega too „nõuka aeg” nii halb ei olnudki. Arusaadav peaks seegi olema, kes sellise arvamuse levimist igati toetab.
Loomulikult riigivõim ei või Eesti oleku hindamisel lähtuda ainult majanduslikust seisundist ja kultuurilisest isetegevusest. Presidendid Ilves ja Kaljulaid on pidanud tänast olukorda varem olnust tunduvalt paremaks ilmselt sellepärast, et varem pole mitte keegi teine asunud meie iseseisvust nii kindlalt kaitsma, kui seda on lubanud teha NATO ja Euroopa Liit. Ja mitte ainult: meie välisministeerium on kindlalt väitnud, et kehtiva Eesti-Vene riigipiiri lepingu uuega asendamine muudab ka Vene Föderatsiooni meie iseseisvuse tagajaks. Taas ilma selgituseta, kuidas see tagamine hakkab toimuma ning kuidas see seondub kaitsmisega, mille saamine Euroopa Liidult ja NATO-lt on riigivõimu hinnangul vääramatult tõene.
Ometi on teada, et seonduvalt Teise maailmasõjaga Roosevelt ja Churchill lubasid Stalinil Balti riigid oma võimu alla saada. Mis õigustab nüüd meie riigivõimu ja uurivat ajakirjandust uskuma, et NATO ja rahvusriike vihkav Euroopa Liit ei hakka iialgi venelaste ja eestlaste vahel tekkida võivat tüli maailmarahu ohustavaks olukorraks pidama ning paluvad Euroopa Liidu sõbraks kuulutatul Venemaal saata oma rahuvalveüksused Eestisse korda looma?
Harri Kivilo
