Vat oli nii, et pärast toda kaunist jaanipäeva, mitut toopi võrratut Saare õlut, humal ju hõikab suvel eriti, jõudsime kiigemäele. Vaatasime pealt, kuidas noored linalakad, nii nais- kui meessoost, vana jaaniõhtu kommet nautisid. Mina rumal juhtusin võõrustajale ütlema, et tahaks ka. Seda inimeselt, kes lapsena laadal keeldus tol karu sellil sõitmast, arvates, et seal on mesikäpp oma alamatega, kes lapsi söövad. Täiskasvanuna need Ameerika mäed, kus kihutatakse pisikestes vagunites üles-alla, kunagi ei meeldinud. Sai proovitud, aitas lõpuks. Las teised maksavad raha seks et südame pööritust nautida.
Aga tol ilusal, meeldejäänud õhtul, kesvamärjukesest kuraasi saanud, unustasin nii ettevaatuse kui passis olevad faktid. Küsisin, kas ma saaks ka kiigele, ootasin oma korra ära, lootes muidugi, et saan linalakk neidudega üles-alla rahulikult õõtsuda.
Võta sa näpust. Minust palju enam kui poole nooremad turjakad Kihelkonna poisid ronisid koos moga peale ja panid tuurid peale. Küsisid, noh onuke, kas lähme üle võlli ka? Viisakus muidugi, neist vanem inimene, ja egas iga üks seda ei soovi. Neiud eriti, kuna siis näeb ju saba alla. Arvasin, et minust on meest selleks ikke küll.
Sa jeerum. Kiigel pole mitte ainult jalgade tugevus tähtis, kuna peab ju ennast nii kinnitama kiige külge. Endise sportlase, igapäevase patseerijana arvasin, et tulen toime.
Aga kuripatt, unustasin, et kätes peab olema rammu ka. Et kinni hoida kui oled nigu nahkhiir varbad taeva poole. Hoidsin ausõna peale, kramplikult kümne küünega kinni. Ja lõpuks anti armu. Kui võbisevate põlvedega terra firmale jõudsin, oleks peaaegu Saaremaa liivasele pinnale andnud suud. Mõni temp on ainult pärisnoortele möeldud.
Ilusat jaanipäeva! Võlli, mitte veel võlla,
Vabarna Volli