Valgus avardab. Juhib tähelepanu sellele, mis tähtis. Mina olen ammu, ammu olnud varajane tõusja. Kui päike paistab, siis on päevavargus tulemuseks kui ei siruta koote, konte. Kuna mul parem pool naudib põõnamist, mis viga mul talle kohvi keeta, herkula- või mannapudru hakkama panna. Vahel saan isegi musu selle eest.
Aga valgus peaks ikka paistma ka piltlikult. Kuidas muidu targemaks saab. Ikke siis kui näed, mida tarvis. Ja just poliitikas on seda tarvis. Ei vaidleks, et kõik need, kes piruka juurde tahavad on rumalad. Aga paljud siiski. Sealt mu avasõnad. Riiki juhtima ei tohiks mind lasta. Keeraks sellise penieine kokku, et oleks ajalooliselt kirjas. Kusagil.
Nii et sooviks rõhutada, et valgus, valgustamine on eriti tähtis meie moodsas maailmas. Tubakaid on sattunud kõikjale, otsustajate hulka. Vist on nii alati olnud. Hiljuti sattusin raamatukogus ühe päris huvitava raamatu otsa. Kuidas Rooma impeeriumis oli neid palju. Keisreid, konsuleid, tribüüne nii ohtralt, et nad varastasid riigilt kui palju.
See on alles segadus. Ontario uus peaminister Doug Ford on kutsunud sealt Briti Kolumbiast endise valitsusejuhi, et revideeriks nonde varastavate liberaaalide patte. Mis sünnib, ei tea. Kuid tohuvabohu ta on, ja keegi pääb seda ikke valgustama. Või paljastama. Et rahvas teaks, kuda neid on petetud.
Vabarna Volli