Subscribe Menu

Ratsa rikkaks

Kui Eesti taasiseseisvus, hakkas ettevõtlus kiiresti arenema. Areenile tulid ärimehed ja ka need, keda kutsuti ärikateks. Ärikad tahtsid kiiresti, hästi kiiresti, ükskõik mis moel, rikkaks saada. Riigitegelastele tehti Ameerikas majandusfilosoofia kiirkursusi, mis seletasid turumajanduse põhimõtteid ning eeliseid. Kui iseseisvus oli veel lapsekingades, küsisin riigikogu spiikri Ülo Nugise käest, mis on tema nägemus tuleviku Eestist. Vastus oli Nugiselikult lühike ja selge: tuleviku Eestis on riik vaene, aga elanikud rikkad. USA tänapäeva olukorra kohta võib peaaegu samad sõnad öelda: riigil on näpud põhjas, aga rikkaid elanikke on küllaga.

Ameerika on usklik maa. Gallupi küsitlus näitab, et kaks kolmandikku rahvast peab religiooni rolli oma elus väga oluliseks.
Image: Ambro/FreeDigitalPhotos.net

Ausalt saadud varandus on au sees, nii nagu Piibel ütleb. Kriitikat ülisuurte sissetulekute kohta pareeritakse Matteuse evangeeliumiga: “Sest igaühele, kellel on, antakse, ja temal peab olema küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära ka see, mis tal on.” Pole ime, et vaestele heidetakse ette, et nemad ei maksa föderaaltasemel tulumaksu. Tulumaksureform, mida pakub presidendikandidaat Romney, näeb ette maksualandust ülisuurtelt sissetulekutelt ning madalate sissetulekute maksustamist. Sellest suurt ei räägita, et madala sissetuleku pealt võetakse sotsiaalmaksu, rääkimata osariikide tulumaksust ning käibemaksust.

Kapitalism on mitmetahuline. Ameerikas oli 19. sajandi teisel poolel jäme ots “röövparunite” käes. Nende võimutsemist piiras president Theodore Roosevelt 20. sajandi algul. Suure Depressiooni perioodil viis president Franklin Roosevelt läbi vaat et revolutsiooni, mis päästis kapitalismi. Algas periood, mida võib nimetada korporatiivseks kapitalismiks. Aastakümneid oli jäme ots professionaalselt juhitud suurfirmade käes, võistlus oli härrasmehelik ning vahekord ametiühingutega laabus enamasti koostöövaimus. Sooja tundega meenutatakse ka president Eisenhowerit. Tollal oli olukord riigis rahulik. Hundid söönud, lambad terved.

Möödunud sajandi viimasel viiendikul hakkas domineerima ettevõtlikkus, eriti tehnoloogiasektoris. Hakati rõhutama aktsionäride huve. Sellega õigustati ka suurfirmade juhtide tohutut tasu. Üha suuremat osa majandusest hakkas mõjutama finantssektor, tänu edukale kampaaniale tühistada1930ndatel rakendatud reeglid, mis muuhulgas andsid riikliku garantii hoiustele, kuid ei lubanud pankadel spekuleerida hoiustatud rahaga.

Finants muutus väga põnevaks, palgati füüsikuid ja matemaatikuid leiutama ülikeerulisi “produkte”, millest isegi tippjuhid aru ei saanud. Ohjeldamatu finantskapitalismiga kaasusid ekstsessid, mis tõid järjekordse krahhi ja majanduskriisi aastal 2008. Olgugi, et õppetund oli valus, ei õpitud sellest midagi. Hiljuti kaotas JPMorgan mõned miljardid keerulise spekulatsiooniga, operatsiooniga, millest tippjuhtkond aru ei saanud ega polnud võimeline kontrollima.

Aktsiaturu majanduslik funktsioon on kapitali paigutamine tootlikesse firmadesse. Hiljuti läks esmakordselt börsile firma Facebook aktsiad (initial public offering ehk IPO), mis sai investeerijatelt kokku sada miljardit dollarit, täpselt nii palju, kui loodeti realiseerida. Üllatav oli lugeda, et finantsekspertide arvates oli Facebooki IPO läbikukkunud. Läbikukkumine seisnes selles, et firma aktsiad ei tõusnud kohe ja kiiresti. “Õnnestunud” IPO on see, mis tuleb turule näiteks kümnedollarisena, aga kohe tõuseb kahekümne peale. Firmal pole sellest midagi kasu, kasu saab väga valitud seltskond, kes aktsiaid omandasid odava hinnaga enne kui aktsiad ametlikult turule paisati või need õnnelikud, kes said aktsiaid nominaalhinnaga osta.

Tavainvesteerijale pole niisugused magusad suutäied kättesaadavad. Pole ime, et börsi investeeringud on usaldust kaotanud. Aastal 2002 oli kaks kolmandikku ameeriklastest otseselt või kaudselt aktsiaturul. Tänapäevaks on see proportsioon 53 protsenti. Börsitegelased lootsid, et Facebook elustab rahva huvi investeerida aktsiatesse. Kui selgus, et turuanalüütikud hoiatasid eelistatud kliente Facebooki rentaabluse suhtes samal ajal, kui müügimehed firma tulevikku taevani kiitsid, siis süvenes tavainvesteerijate mulje, et aktsiaturg pole vaba turg, vaid kasiinomäng siseinfo omajate huvides. Mõne päevaga kukkus aktsia väärtus 16 protsenti. Tahaks loota, et aktsiaturg hakkaks kunagi funktsioneerima nii, nagu see orginaalselt ennast õigustas.

Siseinfo kasutajate hulgas on ka seadusandjaid. Kongressi liikmed kulutavad miljoneid, saamaks ametit, mille aastapalk on $174 000. Viimastel valimistel panustati $706.8 miljonit, et valida 235 esindajatekoja liiget. Suured toetused tulevad sponsoritelt, kes teavad, et seaduseandja hind on köömes võrreldes hiigeltuluga, mida toob soodne seadus. Seadusandjatest on 44 protsenti miljonärid. Hiljuti jõustus seadus, mis keelab asjasse pühendatud parlamendi liikmetel siseinfo kasutamist investeerimiseks. Tuleb loota, et seadus annab soovitud tulemuse.

Ago Ambre

Read more