Miks on rahapesu ja tundmatut päritolu rahaga tehingute tegemine ühiskonnale ohtlik? See võib olla seotud kuritegeliku tegevusega, korruptsiooni või riigivargusega. Või hoopistükkis on tegemist terrorismi rahastamise või mingite riikide õõnestustegevusega välisriikides. Venemaale majandussanktsioonide kehtestamine 2014. aastal tõi kaasa ka teravdatud tähelepanu rahavoogude kohta, mida sellest riigist välja viiakse. Ja Danske panga Tallinna filiaal tegi Venemaaga seotud tehinguid kohe väga-väga suures mahus ning nende seas ka selliseid, mis tänase seaduse raamistikus poleks kuidagi pidanud toimuma.
Rahapesutemaatika sai alguse juba 2012. aastal, kui USA ärimees Bill Browder, toetudes oma Venemaa infoallikatele, esitas teate võimalikust rahapesust Danskes. Tuuakse ära ka konkreetsed nimed, kes Eesti poolelt võisid olla asjaga seotud. Asi aga vindub kuni 2015. aasta lõpuni, kuni riikliku järelvalve sunnil paneb pank kinni kõik mitteresidentide kontod Eestis. Selle aasta augustist alustavad aga uurimist Taani õiguskaitseorganid ja sündmused arenevad edasi väga kiiresti. Tänaseks on lahkunud Danske tegevjuht Thomas Borgen ja mitmed teised tähtsad pangaametnikud nii Taanis kui Eestis. Taani veeretab kogu süü Eesti kontori juhtide peale, Eesti asjatundjad aga väidavad, et ilma emapanga teadmiseta ei olnud nii suure rahavoo juhtimine läbi Tallinna kuidagi võimalik.
Kuidas siis juhtunut hinnata?
Esiteks, Eesti vaates on tegemist mitte niivõrd otsese majandusliku kaotusega, vaid eelkõige rahvusvahelise mainekahjuga. Meie pangad on tugeval alusel, hästi rahastatud ning ka sellises mõõtmes skandaal ei mõjuta laenutingimusi. Aga natuke nõukaminevikku oleks nagu tagasi tulnud!
Teiseks, tuleks mõelda, kuidas toimivad pangandusturu järelevalve ja rahvusvaheline koostöö. Danske pank Eestis ei olnud mitte eraldiseisev üksus, vaid peapanga filiaal. See tähendab, et järelevalve panga tegevuse üle toimus emamaal ehk Taanis. Samas, võimalikud kuriteod pandi toime ikkagi Eestis. Mõlemas riigis anti tegelikult ammu märku, et midagi kahtlast pangas toimub, aga põhjalikum selgus jäi saamata. Jäi ka häguseks, kumma maa järelevalve siis oleks pidanud jõulisemalt ja lõpuni tegutsema.
Kolmandaks, huvitav arutlusteema on ka poliitiline vastutus. Oponendid on juba mõnuga turja karanud Reformierakonnale, kelle ministrid juhtisid nii rahandus- kui justiitsministeeriumi selle perioodi vältel. Spekuleeritakse selle üle, kas võimuerakonnad võisid teada Danskes toimuvast ja või said lausa sellest mingisugust kasu.
Mis nüüd edasi saab? Rahapesu toimumist saab tõendada ikkagi ainult sellisel moel, kui on tõendatud sellele eelnev kuriteo toimumine. Kuna aga viimased toimusid väljaspool Euroopa Liidu haardeulatust, siis on vaevalt loota, et tegelik rahapesu ka kuidagi tõendamist leiab.
Danske saab kindlasti kopsaka trahvi keelatud tegevuse eest ning arvatavasti pannakse kinni suurem osa Venemaa ja tema satelliitriikide klientide arvetest.
Pank ise on lubanud kogu Eestis teenitud ebaväärika kasumi annetada fondile, mis tegeleb rahapesu vastu võitlemisega ning Eesti on saanud õppetunni, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab.
Viktor Trasberg
Tartu Ülikooli majandusteooria dotsent
viktor.trasberg@ut.ee
