Jäin mõtlema ja vana võitlusvaim ajas ennast inge sehes sirgu. Mina pole ajast maha jäänd ühti, aeg on minust ette läind. Mis ta ruttab, näeb küll, et teisel kodarad ei kanna. Seisku ja oodaku, tõmmaku inge ja astume üheskoos edesi. Aga ei ajal ole aega, muutkui läheb ja pole tema asi, kas kamraat tuleb ühes vai ei tule. Vata äkki ei peagi sind enam reisikaaslaseks, otsib uued vai marsib üksi.
Külasid ei pidada enam olevat jah. Kapsa ja kardulamaa puha asvaldi all, tea mida nad peaksid sügise apendama vai millest samagonni ajavad. Mooturpritse on neil muidugi vaja, nüid ju palju suuremad tulekahjud kui ennevanaste. Kui meil naabri saun põlema läks, ei me akandki passarnikuid kohale kutsuma, vinnasime ämbriga kaevust vett ja kustutasime ise ära. Nüid linnas ei pidada enam pritsimehi olemagi, on tuletõrje. See teeb natuke nalja küll. Kui tuli sul juba seina sööb vai katust kõrvetab, mida sa tast siis enam tõrjud, katsu ikke ära kustutada. Aga noh, sakste asi, tehku mis tahvad.
Aga et nad kõnemehed televiisurisse on sokutand, see on küll väärt asi. Kui jutt pikale läheb, ja arilikult ta läheb, siis tee puldiga paar klõpsu ja vahi teise jaama pealt napi riidega naisi. Unt söönd ja oinas alles.
Ei, teate, see on kõik puhta lorajutt ja ainult sellepärast kirja pandud, et mul ikke süda kripeldab sehes. Tegelikult ma tahaks kah minna Eesti Majasse vai kustahtes kohta, et saaks mõnegi vana sõbraga sõnakese juttu puhuda ja kõnemehed kah ära kuulata, lasku nii pikalt kui kellegi tossu jätkub. Oleme kõik koos ja pühitseme Võnnu võitu, mis sellest, et mõne mehe uvi selle päeva vasta on leigevõitu.
Kargu Karla
