Subscribe Menu

ESTO 2019 – MARIS VAHER ESTO avakontserdi juht

Palun rääkige oma tagapõhjast – kust olete pärit, õppinud, elate/elanud jne

Olen sündinud 24.03.1986 Jõgeval ja lapsepõlve veetnud Torma kihelkonna väikestes külades - Jõgevamaal Rääbisel vanavanemate juures ning kodus Ulvil. Peale külakooli omandasin keskhariduse Jõgeva Gümnaasiumi humanitaarklassis. Sealt viis rada õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse. 2008. aastal sai minust diplomeeritud huvijuht-loovtegevuse õpetaja, lisaerialaks draamaringi juht. Kuna mu peigmees elas tol ajal Tallinnas, kolisin ka mina peale TÜVKA (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia) lõpetamist 2008. a sinna. Töötasin 1,5 aastat lasteaednikuna ja lisaks Huvikeskuses Kullo, kuid hing ihkas mingit põnevust ja nii sai minust hoopis tartlane, kuna sotsiaalpedagoogi ametikoht Kaagvere Erikoolis tundus vägagi huvitav. Seda ta ka oli!


Noore naisena oli laste saamine väga oodatud etapp elus ja nii sai aastal 2010 minust ema. Kuna mu elukaaslane käis Soomes tööl, sai ka minust armastuspagulane ning alates 2012. a jaanuarist elan ma perega Helsingis. Olen emaks kolmele lapsele, osalen aktiivselt eesti seltside töös, töötan hetkel peamiselt eesti laste ja noortega, mõnikord ka peredega.

Pilt on tehtud 2017. aasta hilissuvel, kui ESTO alles kasvas ja arenes. Nüüd algavad juba vaikselt sünnitusvalud. ? Foto: Katerina Khalaziy

 

 

Miks olite valmis kaasa lööma Esto 2019 korraldamisel?

Soome kolides ja väikelapse emana oli mul päris suur hirm, et mu laps võõrdub ega õpigi korralikult tundma oma keelt ja kultuuri. Muidugi ma hoian seda nii kuis jaksan, aga reaalsus on ju võõrkeelne argipäev ja kultuur meie ümber. Et toetada laste arengut, olen ise aktiivne eri eesti seltsides. Tänu eestluse viljelemisele olen tutvunud ja koostööd teinud väga ägedate eestlaste või estofiilidega, kes mind just tänasesse punkti elus on toonud. ESTO korraldamisel otsustasingi kaasa lüüa just sellepärast, et olla osa meie kultuuri tähistamise peost ning selle organiseerimisest. Minu jaoks on südameasi, et mu lapsed kõneleksid vabalt oma tunnetest ja mõtetest oma emakeeles, tunneksid oma juuri ja huvituksid meie kultuurist. Kui mina ise olen selle kõige sees, on ka mu lapsed sellele kõigele sammuke lähemal. Lisaks olen ma parajalt uudishimulik – kuidas siis käib kogu see protsess, et mõttest saab valmis selline suur ja uhke festival nagu seda on ESTO. Minu jaoks on see au olla osa millestki nii tähtsast, kuna just selline festival on sageli käivitavaks teguriks näiteks uute seltside loomisele, koostööprojektidele ja suisa uutele ideedele. Kui enne ei käidud koos, et ühiselt seda eesti asja ajada, siis äkki nüüd käiakse, kuna oli vaja mingit asja ESTO tarbeks koos ajada. Olen ise samuti tutvunud mitmete andekate ja huvitavate inimestega just ESTOt tehes. Põhjus liituda meeskonnaga oli seega väga mitmetahuline. Teekond tänaseni on olnud väga käänuline, kuid ka väga rikastav.

 

On oluline, et ESTO toimub Soomes. See on oluline eelkõige selleks, et tuua kokku Soomes elavaid eestlasi, näidata maailmale, kui andekaid ja põnevaid tüüpe siin on ja samas ärgitada neid looma ühiseid ettevõtmisi.

Soome eestlaste kogukond on suurim väljaspool Eestit. Soome on Eestile nii lähedal. Soome keel on eesti keelele sarnane. Justkui kõik eeldused on olemas, et sulanduda ühiskonda ja olla edukas. Kahjuks on soome eestlased hoopis väga killustunud ja ,,peidus“. Ei saada alati keelt selgeks, kuna midagi ikka kokku pursitakse. See aga ei anna häid võimalusi tööturul. Kui mõelda, et Soomes elab ligi 100 000 eestlast, siis ise eesti seltsidega tegeledes mõtlen küll, et kus nad kõik on!? Alati ei aduta, kui oluline on küll selles sarnases kultuuris siiski enda oma säilitamine. ESTO abil ehk tärkab inimestes jälle mingi uus teadmine ja mõte, kuidas hoida oma juuri ning samas olla hästi kohanenud teises keskkonnas. Mulle endale mõnikord tundub, et ma pole ei liha ega kala – soomlane ju pole, aga ometigi elan Soomes, töötan ka soomlastega jne. Ehk ongi see väliseestlase elu paradoks?

 

Kas teil on kogemusi varasemate Estodega – esinejana, korraldajana, osalejana?

Minu kogemus Estodega on olnud suur ja ümmargune null. Olen eelnevalt näinud vaid meediakajastusi. Nüüd kontserti korraldades suhtlen tihti väliseesti kooride ja tantsurühmadega, kes meile esinema tulevad. Eks olen sealtki infot saanud. Minul endal on väga tugev taju Esto-fiilingust siiski olemas, või vähemalt mingi tugev nägemus. Laulan ise Euroopa Eestlaste Kooris. Kohtume mõned korrad aastas, et õppida laule, esineda, käia festivalidel ja nautida seltskonda. Need kohtumised annavad nii palju soojust ja just seda eestluse taju, et ma teadsin päris algusest saadik, milline see olemine ja õhustik olema peab – koos olles muusika, tantsu ja lauluga! Selline korralik õlatunne, et ükskõik mis, aga me oleme just nüüd ja siin koos!

 

Ja Esto-fiiling – ülev ühtsustunne. Kodumaal olles on väga lihtne unustada, et meil on meie Eesti, meie inimesed ja meie kultuur. See on nii tavaline. Kodust eemal olles ja saades kokku teiste eestlastega on see tunne eriti võimas – pole vahet, kas oled arst, pereema või poliitik – sel hetkel oleme me kõik eestlased!

 

Millist Esto üritust eriti soovitate külastada?

Kuna ise olen Avakontserdi juht, kutsun kõiki muidugi 28. juunil Senati väljakule, kus astuvad üles Eesti juurtega inimestest koosnev koor ja tantsijad, kes on just Esto tarbeks üle maailma kokku kutsutud. Ühine laulmine ja tantsimine teeb kindlasti südame soojaks! Usun, et Soomeski elab palju eesti lapsi, kes pole kunagi näiteks laulu- või tantsupeol käinud. See kontsert on natuke nagu mini laulu- ja tantsupidu, mis ehk nakatab meie väikseid ja noori pisikuga, mis edaspidi paneb neid tegutsema, et meie keel ja kultuur säiliksid. Noored on ju meie tulevik!

 

Mida soovite turistil külastada Esto linnades Helsingis/Tartus/Tallinnas?

Ise Helsingis elades veedan ma suurema osa ajast kodukandis Vuosaares, mis on imeilus linnaosa mere ääres piirnedes ühest küljest põlise metsa ning teisest merega. See imekaunis ,,Päikeserand“ (Aurinkoranta) on oma poolsaarte, metsaradade ja rahuga minu laadimiskoht. Seal lookleb umbes kahe kilomeetri pikkune promenaad piirnedes armsate kohvikutega. Kesklinnast leiab muidugi huvitavaid muuseume ja kauneid kohti. Olen looduseinimene ja seega soovitan seal jalutuskäiku Töölönlahe ääres. Sealt avaneb ilus vaade linnale, vanadele ja uutele majadele, merele…

Read more