Nojah, eks see maailm oli enne mind kah ja küllap jääb pärast mindki. Nutuga sai siia ilma tuldud ja nutuga saab kord ka mindud, kuigi nutjad on siis teised. Vahel mõtlen, et see vahepealne aeg ongi selleks, et aru saada, et on põhjust nutta. Aga siis tuleb teine mõte, et ehk sellepärast olengi jäänd nii kauaks igavust tundma, et ei julge ära surra, pole enam nutjaid.
Ega igavuse vasta vist paremat rohtu ei ole kui uudisimu ja uudisimu enda vasta pole ültse rohtu. Akkasin uurima, mis minust targemad (ja seda on pea igaüks) on välja uurind ja kirja pand. No nemad tegelikult kah oskavad ainult küsida, vastamine on minusuguste turakate ooleks jäet. Üks püidis mõistatada, kuda ilmas paremini läbi saab, kas tõe vai valskusega. Arvas, et tõega oleks jusku parem, aga tõde on kole aeglane. Kui tõde kord püksid jalga ja saapapaelad kinni saab, on valskus juba maailmale kolm tiiru peale teind.
Mina arvan, et mõlemat pidi saab elus akkama. Kes elab tões, naudib ead und; kes elab valskuses, naudib ärkvelolekut. Vali kumba tahad, ega midagi äda ei ole.