Kui nina all ilutseb tõuk, olgu ta mis värvi kasvab, põle see ju ikke ilus asi, aegunud, ausalt. Isiklik kogemus. Suhtvärske abielumehena sain lepingu metsas töötada kolmeks kuuks. Raha oli tarvis, noorikut ei tahtnud muidugi maha jätta, aga nigu öeldakse, prioriteete peab tundma. Metsas ei olnud selleks lõua kraapimine. Kui töö tehtud, aeg linna naasta, asusin hävitama vohavat punasekarva kasvu. Telgikaaslane horvaat soovitas aga, et jätku ma vurrud alles. Et sobivat.
Kui ma vaksalist temakesele kalli raha eest helistasin, andsin ka teada, et näen pisut teistmoodi välja. Kohe hoiatati, et kui tahan kunagi elus enam musu saada, siis see schnurrbart (kas põle saksa keeles vuntsil kena kõla?) kadugu. Ei jäänud muidugi muud üle. Sellest ajast saadik olen olnud sile poiss, isegi kahekesi suvilas olles ei lubata enam kui kaks päeva žiletist eemal olla.
Nojah, sellest movembri põhimõttest saan aru, tähelepanu juhtida olulisele, on kiiduväärt. Miks aga vurrudega? Olid ajad, kui need olid igapäevased. Kuid tuli ju hoolt selle eest kanda, meenub Errol Flynn, kel oli „Boston Blackie“. Milline nuhtlus igal hommikul ettevaatlikult raseerida. Tänapäeval aga pooldavad noored millenniaalid lühikesi habemeid, vuntse ei näe.
Mis tuletab meelde vanalelle lähenemist. Ta arvas, et meesterahvas, kes peab oma ilmet karvadega ehtima, pole normaalne. Mulle, tattninale, juhtis ta tähelepanu kapral Aadu hambaharjale ja onu Joe, nigu jänki sõdurid teda kutsusid, supifiltrile, selline pahmakas. Imelikult olevat vanalelle järgi just 30-ndatel Aadu vurrustiil ka Eestis mitmel mehel olemas olnud. Kaks ajaloo võikamat vuntsi. Kaks ajaloo õudsamat kuju.
Ehk selletõttu olengi movembri suhtes tõrges. Vunts tähendab vähemalt minu põlvkonnale kurjust. Nagu temake lausus ausalt aastakümnete eest, vist paljudele naistele karvane ninaalune ei meeldi. Arvan, et meeste tervisele oleks võinud teisiti tähelepanu juhtida, kui kuu aega vahel päris nigelaid vuntse linnapildis vaadates.
Vabarna Volli