Kuigi Aastaraamatu koostajad on Venemaa sõjalise rünnaku ohtu Eestile lähiajal vähe tõeseks pidanud, võib eespool kirjutatu alusel siiski arvata, et Venemaa soovib Eesti oma alluvusse tagasi saada. Putin ja tema mõttekaaslased on saanud järeldada, et: vägivaldselt hõivatud eestlasi ja nende maad polnud õnnestunud ei tsaaridel ega Stalinil oma valduses hoida; Eesti igaveseks ajaks Venemaa osaks muutmine võib õnnestuda vaid siis, kui Eesti Vabariik jätab: okupatsioonieelsel ajal kehtinud olukorra üksikasjaliselt ennistamata; nõudmata rahvusvahelise tava kohase noodiga, Venemaa Föderatsioonil täita Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelistes lepingutes määratud NSV Liidu kohustused; nõudmata okupatsiooniajal Eestile tekitatud kahjude hüvitamise.
Eesti riigivõimu poolt augustist 1991 kuni tänaseni tehtu ja tegemata jäetu lausa kinnitab, et Eesti jätabki tegemata kõik eespool loetletu ning jääb lootma, et Venemaa Föderatsioon ei tulegi Eestit sõjaga hõivama, sest meie iseseisvuse tagajate, NATO, ÜRO ja Euroopa Liidu (EL) heidutus on piisav Eestil iseseisvaks jääda. Ilmselt ilma analüüsimata on kuni märtsini 2019 Eesti võimul olijad ja peavoolu meedia arvanud, et Venemaa Föderatsioon ei saa Eestit tagasi oma rüppe viia mingil rahumeelsel teel. Ent see arvamus on küllaltki ekslik. Eesti võib igaveseks ajaks Venemaa osaks muutuda, kui Venemaa Föderatsioon asub Eestisse jäetud viienda kolonni juhtide abil avastama, et kaherahvuselises Eesti Vabariigis on juba pikemat aega ühte rahvust ahistatud ning et selline toiming on ülimalt inimõiguste vastane tegu – mis tuleb muuta.
Venemaa Föderatsiooni hiljutine otsus keskenduda noorte ja täiskasvanute rahvusliku uhkuse arendamisele Kaitseministeeriumi sõjalis-poliitilise peavalitsuse juhtimisel, lubab järeldada, et ka Eesti kodakondsuse saanud vene rahvuse liikmed võivad tollest kasvatusest innustuda ning asuvad hulgaliselt nõudma vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist. Mida sellises olukorras tahavad ja/või saavad teha meie iseseisvuse tagajad on küsimus, millele vastamiseks pole võimalik viidata abile, mida on osutanud meie iseseisvuse tagajad teistele väikeriikidele. Teame ainult seda, et: Teise maailmasõja lõppemisel ei tulnud meie sõpradel läänes meelde Atlandi Hartaks nimetatud USA ja UK lubadus, võimaldada kõigil Euroopa riikidel tagasi saada oma iseseisvus, kui sõjas oli see neilt võetud; aastal 1950 ÜRO ei asunud NSV Liidult nõudma de jure staatuses olevast Eesti Vabariigist viia välja oma väed Baaside lepingus määratud kokkuleppe kohaselt; EL-il puudub huvi aidata rahvusriikidel iseseisvaks jääda. NATO võib tahta Eestile appi tulla, kuid mingi suurem sõjaline tegevus mõnes teises piirkonnas või ootamatu elektrooniline rünne või segaduse tekitamine võib nurjata õigeaegse appituleku.
Eestil on targem juba praegu nõuda Rahvusvahelises kohtus Venemaalt Tartu rahulepingus ja Baaside lepingus määratud NSV Liidu kohuste täitmist, sest Eesti Vabariik oli aastal 1918 eestlaste poolt loodud ning kuni aastani 1940 rahvusvaheliselt tunnustatud, eesti näoga ja eesti keeles oma elu korraldav ja rahvuslikku iseteadvust tähtsaks pidav Eesti Vabariik – kus oli ka saksa, vene, rootsi ja juudi rahvuse liikmeil õigus oma rahvuslikku keelt ja kultuuri viljeleda oma organisatsioonides.
Eestil on rahvusvaheliste konventsioonide ning Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel täielik õigus nõuda: Eesti Vabariigi ennistamist selliselt nagu see oli olemas olnud septembris 1939; aastate 1940 ja 1991 vahel Eestile tekitatud NSV Liidu okupatsiooni kahjude hüvitamist; tagastada Eestile maa-alad, mis Tartu rahulepingu ja Baaside lepingu vastaselt on ikka veel Venemaa Föderatsiooni valduses. Oletus, et Venemaa Föderatsioon ei hakka lähitulevikus Eesti poolt saadetud noodis nõutut täitma, ei ole pädev põhjus noodi saatmata jätmiseks – Venemaa võib ehk mõnekümne aasta pärast olla naaber, kellega on võimalik leida mõlemaid osapooli rahuldav lahendus NSV Liidu kuriteo heastamiseks. Oma õigustest loobumine on ilmselge pretsedendi loomine uute nõudmiste esitamiseks.
Harri Kivilo
16.03.2020
