1 Kuningate raamat 19:8-13
Siis ta tõusis, sõi ja jõi ning käis selle söömise rammuga nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kuni Jumala mäeni, Hoorebini.
Seal läks ta ühte koopasse ja ööbis seal. Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, kes küsis temalt: „Mis sa siin teed, Eelija?“
Ja ta vastas: „Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.“
Siis ta ütles: „Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!“ Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises.
Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin.
Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks välja ning seisis koopasuus. Ja vaata, temale kostis üks hääl, kes küsis: „Mis sa siin teed, Eelija?“
Johannese 7:37-39
Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!
Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“
Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud.
Ootuseaja usk
Nelipüha eelne pühapäev seab meie ette prohvet Eelija kogemuse. See suur jumalamees elas läbi oma suurimat kriisi. Meeleheide rahva uskmatuse pärast ja inimlik lootusetus olid nii sügavalt võimust võtnud, et ta ei osanud näha ummikseisust muud väljapääsu, kui kõrbe üksinduses lasta leetpuu all lamades oma eluküünlal kustuda nälga ja janusse. Eelija hing ei jaksanud enam midagi oodata.
Issandal olid aga teised plaanid. Ta saatis oma ingli, kes kõrbekuumuses nõrkenud prohveti üles kamandas, tema janu kustutas ja kõhu täis söötis. Eelija pidi teele asuma, et kohtuda Jumalaga – aga mitte veel paradiisi ilus vaid maises elus.
Maailm elab hetkel läbi üht suurt kriisi. Kuigi pandeemia hakkab vaibuma, on selle tagajärgedest üle saamise pikk tee alles käia. Miljonid väiksed ja suured unistused on luhtunud. Paljud on kaotanud lähedasi või tööst ilma jäänud ja raskustesse sattunud. Mõnedki elud on nii oluliselt muutunud, et enam ei oska justkui midagi loota ja oodata.
On ka neid, kes on praeguses olukorras asunud inimesi Jumala karistusega hirmutama ning igasugu viimsepäeva teooriaid levitama. Neil soovitan tähelepanelikult lugeda just selle pühapäeva Vana Testamendi sõna: „Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin.“
Siin ongi usu imeline paradoks. Kui nõder inimene hakkab endale looma ettekujutust kõikvõimsast Jumalast, siis haarab inimene mõõdupuuks looduse stiihia – maavärin, marutuli ja rajutuul ning veelgi laastavamad loodusilmingud. Samas vaikusest ei oska me inimliku aruga midagi kõikvõimast otsida.
Kuidas sellega oligi? Helilooja Arvo Pärt on tunnistanud, et muusika sünnib VAIKUSEST. Kõige kuulsamad maalikunsti saavutused on alguse saanud valgest lõuendist. Kogu universumi hoomamatu avarus on alguse saanud punktist, kus Looja ütles: „SAAGU“.
Püha Vaimu ootus on seletatav hoopis teistmoodi kui näiteks peatuses bussi ootamine. Meil on enamal või vähemal määral teada, mis bussipeatusesse tulemas on ning üllatusmomendid on ka reeglina ette aimatavad. Buss kas tuleb täpselt või hilineb, on puupüsti rahvast täis või mitte jne… Püha Vaimu ootus on aga hoopis vaimne seisund. Seesmine vaikus ja rahu või vahel ka täielik tühjus – valmisolek mõista ja aru saada millestki, mis on seni tundmatu.
Inimese üks imelisi omadusi on kujutlusvõime. Lapsepõlvest alates sisustame olevikku tulevikust unistamisega. Loome endale ettekujutuse sellest, kelleks kord tahame saada, milline hakkab olema maailm meie ümber ja kuidas oma elu elame. Karm argipäev revideerib oluliselt meie suuri eluplaane. Omaette väärtuslik tarkus on seegi, kui õpime mõistma, et hinnalised on ka need unistused, mis polegi määratud täituma. Kui oleme juba mõnda aega elutarkust kogunud, pöörame pilgu käidud teele ning elame oma mineviku unistused ja ootused uuesti läbi mälestusi heietades.
Õnnelikud oleme, kui oskame minevikuks saanud kiire oleviku silmapilkudest üles leida hetki, mil aeg ja igavik on teineteisele käe ulatanud. Need on elu pühad kogemused, kirgastumised, mil oleme võinud kohtuda tõelise Elu endaga.
Õnnistatud Püha Vaimu ootust soovides:
praost Mart Salumäe, Toronto
