Mis keelt me kasutame? Seekord valitses inglise keel.
Reedeõhtune programm hoidus keeleprobleemidest, sest tegeles ainult muusikaga. Esinesid Viljar Puu Weimann, Shoals Sümfoonia Alabamas dirigent viiulil, Heiki Palm, doktorant Alabama ülikoolis, tšellol ja Taavo Virkhaus, direktor emeritus Huntsville'i sümfoonias Alabamas, klaveril. Taavo asendas Anne-Mai Palmi, kes kahjuks ei saanud osaleda.
Elasime kaasa kontserdile, mille sarnast harva kuuleb. Kõigepealt Händeli “Passacaglia” – esitatud viiuli, tšello ja klaveri poolt. Meisterlikult mängitud ja viimasel minutil värvatud klaverimängija ei jäänud omadega vahele. Järgnes Kaljo Raidi “Eesti süit” teine osa, viiulile klaverisaatel ja siis Raidi “Largo” ning Pärdi “Fratres” tšellole klaverisaatel.
Edasi kuulsime Raidi “Süit vanas stiilis” neljas osas, kantud ette viiuli ja tšello duetina. Kõige raskem pala kõigile oli Raidi “Ööpala”, mis ei kohutanud meie triot üldsegi. Kavale pani punkti Saint-Saënsi “Luik” tšellol klaverisaatel.
KLENK'i rahval oli nagu eriline privileeg sarnase kontserdi osaks saada. Milline programm ja millised muusikud! Lisamärkusena: Viljar mängis haruldasel Meeme Mälgi ehitatud viiulil, mille tagaküljele on Peet Areni maalitud pilt nimega “Santa Maria”. Viiul on hinnatud üle $20,000 USD.
Laupäeva hommikul kandus edasi eelmisel õhtul saavutatud miljöö. Peakorraldaja Linda Einpaul tervitas koosolejaid ja juhatas sisse Eesti Vabariigi saadiku pr. Marina Kaljuranna, kelle ingliskeelne sõnavõtt oli huvitav ja selgitas mitmeid eriarvamusi Eesti kohta: Eurot oli vaja, et võita EL-i usaldust; NATOs olemine on meie julgeoleku kindlustus; Eesti on üks tähtsam “Cyber Centre”; Venemaaga puuduvad vastastikulised riigipeade visiidid. Mis eraldab Eestit oma naabritest on see, et Eesti ei ole oma välispoliitikat muutnud. Saadik tundis end KLENK'i seltskonnas täielikult kodus.
Tarbekunstnik Tiit Telmet pühendas meid postmarkide saladustesse. Ettekanne oli üllatavalt huvitav. Õppisime, et Kanada marke saab kirja pealt veega lahti leotada, aga USA markidega seda teha ei saa. Kanada margid toovad ära kujundaja nime. Oscar Peterson, keda on kujutatud ühel Tiidu kujundatud postmargil, kasutas ainult Bösendorferi ja Estonia klavereid. Markidel on nähtamatud tähised automaatseks lugemiseks. Saime vaadata ka Tiidu väga ilusaid ja maitsekaid margikavandeid.
Kahjuks jäi ära õp. Nelly Vahtra ettekanne, sest ta ei saanud oma kogudust liiga kauaks üksi jätta. Selle asemel pidime ära kuulama ameerika ärimehe Andrew Bergströmi ettekannet, kus ta püüdis selgitada, miks temast peaks saama Eesti aukonsul Michiganis. Bergström tegeleb rahvusvahelise kaubandusega ja teda tutvustas Eesti saatkonnale Michigani valitsus.
Järgnevalt kuulsime Viljar Puu Weimannilt läbilõiget Kaljo Raidi eluloost ja samal ajal saime tundma ka Viljari enda elulugu, sest Kaljo Raid oli tema kasuisa. Viljar sündis Eestis, kus ta õppis viiulimängu ja koorijuhtimist. Praegu juhatab sümfooniaorkestrit ja õpetab keelpille.
Kaljo Raid sündis 1921. aastal, lõpetas1944. a. Tallinna konservatooriumi. Õpetas tšellot USA's ja ordineeriti kirikuõpetajaks 1955. aastal. Raid oli töökas komponist, saades rahvusvahelise kuulsuse. Komponeeris mitu sümfooniat ja ühe ooperi. Ettekannet elavdasid mitu heliettekannet ja pilti.
Taavo Virkhaus kandis ette video tema külaskäigust Eestisse 1988. a, tema elulugu on juba laialdaselt tuntud, momendil ta on pensionär, direktor emeritus Huntsville'i, Alabama sümfooniaorkestrile. See tähendab, et ta juhatas seda orkestrit kauemat aega. Taavo on olnud ka üks üldjuhtidest nii Tallinna kui ka Tartu laulupidudel. Ta on ülalnimetatud Mälgi viiuli “Santa Maria” omanik.
Lia Hessi ettekanne loeti ette Linda Einpauli poolt. Ta manitses meie siinset ühiskonda, kuidas ennast paremini säilitada.
Ja õhtul oli meil pidu. Seltskonda lõbustas “Impromptu kvartett”. Viljar viiulil, Heiki tšellol, Taavo klaveril ning allakirjutanu kitarril ja mikrofonil. Harjutused jätsime ära aja puudusel. Laulud olid eesti keeles ja tantsumuusika mõlemas keeles. Pean tõesti ütlema, et oli harukordne privileeg nii suurte talentidega kaasa mängida. Harilikult klassikalised muusikud ei tea suurt midagi rahvamuusikast ja lorilauludest. See meeskond aga esines nagu elupõlised kabareemängijad! Repertuaar ulatus “Sauna taga tiigi ääres” kuni “La Cucaracha”‘ni, igasugused muud laulud ja lood vahepeal. Ka sai kuulajaskonnast õhtu jooksul laulukoor. Sarnast KLENK'i võib teinekordki pidada. Tänu peakorraldajatele Loit Maripuule ja Linda Einpaulile!
Enn Kiilaspea
