Aga aeg nõuab oma osa. Margus koos teiste ,,teenäitajatega“ jõudsid kaheksakümnetesse ja on suured lootused Marguse hundipegade peale, aga sarnast ennastsalgavat panust, millega tema hakkama sai, oleks võimatu nõuda. Selgituseks vaatame veel paari tegevust Marguse elust.
Et hoolitseda paremini oma hundipoegade eest oli vaja laagriplatsi ja kodu Kotkajärvel. Selleks oli vaja insener Margust kui ühte peamist tööde läbiviijat. Kui oli vaja kõikidele Kotkajärvel meelde tuletada meie minevikku ja ürgset esivanemate usku, siis hiievanana ei olnud Margusele võrdset, sest tema loitsud ja manitsused olid siirad, mis ei vajanud näitlemist.
Toronto Eesti Majas oli omal ajal ruumipuudus. Margusega koos leiutasime pööningul kolikambri, mille ehitasime välja Kalevi toaks, mis on suur küllalt, et 20 poisiga koondust pidada ja kõrge küllalt, et sobiks orkestri stuudioks. See tuba ei ole kinnisvaramaksu nimekirjas ega eksisteeri ametlikult, aga täienduskooli klassiruumiks on hea küllalt.
Margus pidi väga kallilt maksma kõige oma ennastsalgava tegevuse eest tõsise õnnetuse ohvrina. Nimelt on Kotkajärve saun põlenud kaks korda maha. Selle teistkordne tulekahju pani teda ratastooli peaaegu 30-ks aastaks. Ta oli võtmas osa tulerusude koristamisest ja kuidagi juhtus, et maastikumasin hakkas veerema ja kukkus talle kalju pealt peale. Resultaat oli alakeha ja ühe käe halvatus. Aga pidas vastu 86 eluaastani, olles lugupeetud nõuandjaks kuni lõpuni.
Puhka rahus,
Enn Kiilaspea, Skm