Kõik sai alguse Pesti kuningliku linnateatri avamispidustustest Ungaris, praeguses Budapestis, mis 1811. aastal koosnes veel kahest eraldi linnast Pestist ja Budast. Pesti linna sakslased otsustasid luua oma teatri ja palusid avamispidustusteks kirjutada muusikalised näidendid saksa kultuuriruumi tollastel superstaaridel August von Kotzebue’l ja Ludvig van Beethovenil. Kotzebue kirjutas oma näidendid Tallinnas ja saatis need Beethovenile Viini.
Kolmeosalisest tsüklist on elama jäänud eelkõige Beethoveni muusika – eelmäng ,,Ateena varemed“ ja järelmäng ,,Kuningas Stefan“, mida mängitakse kontserdisaalides siiani. Seda ennustas juba Kotzebue 1812. aastal oma kirjas Beethovenile, kus ta ütleb: ,,Ma ei usu, et ,,Ateena varemed“ ja ,,Ungari esimene heategija – kuningas Stefan“ saavutavad edu väljaspool Ungarit või kui, siis ainult tänu Teie meisterlikule muusikale.“
Tallinna kontserdi esimeses pooles kõlas Kodaly ja Gildemanni teoste kõrval Ferenc Liszti Fantaasia Beethoveni näidendimuusika ,,Ateena varemed“ motiividel. Solistiks oli Sven-Sander Šestakov, kes õpib Eesti Muusikaakadeemias Ivari Ilja klaveriklassis. Perfektne, ,,sädemeid pilduv“ tehnika ja suurepärane partnerlus nii Olari Eltsi kui orkestriga vallandas lausa aplausitormi. Uus täht meie muusikamaastikul on sündinud, mõtlesin vaheajale minnes.
Kontserdi teises osas tehti aga juba lausa ajalugu. Esiettekandele Eestis tuli Beethoveni-Kotzebue muusikaline näidend ,,Kuningas Stefan“. See on lugu Stefani kroonimisest Ungari kuningaks 1001. aastal. Teema võib tunduda üllatavana, aga Pesti sakslased käsitlesid end 1811. aastal administratiivselt ungarlastena. ,,Ungari mineviku ja tänapäeva ülistamine oli nende jaoks vägagi asjakohane,“ kirjutab Kristel Pappel kavalehel.
Kotzebue-Beethoveni muusikalise näidendi ettekanne oli mitmes mõttes tähenduslik, sest maikuus tähistatakse Kotzebue 260. a juubelit. Lavastaja Marta Aliide Jankovski manas orkestri ette pantomiimilis-staatilise vaatepildi, kus kuningas Stefanit (Hardo Adamson) ja tema kaaskonda etendasid lavakunstikateedri XXX lennu tudengid. Muusikapoolel oli kaasatud orkestri kõrval ka Eesti Filharmoonia kammerkoor. Tulemuseks oli suurejooneline etendus – oli tõesti tunda, et Ungari on ,,võimas lüli rahvaste ketis“, nagu Kotzebue oma näidendis kirjutab.
Olari Eltsil oli varuks veel üks üllatus. Lisapalana kõlas Sibeliuse näidendimuusika ,,Üksik suusarada“, kus tekstiosa esitas Mark Erik Savi. See tõi meid temperamentsete ja pateetiliste ungarlaste juurest tagasi endassesüvenenud, karmi loodusega Põhjamaale.
Sirje Vihma-Normet, Tallinn
