Foto 2 – Juba vägagi valged ööd ning looklev valge vaip nii kaugele, kui silm ulatub. Päike tõusis 20. lehekuul kell 04.36 ja loojus kell 22.00, kinkides pool tundi enam valgust kui nädala eest. Fotograaf on kirjutanud: „Mulle lihtsalt nii meeldib läbi sellest vanast tammikust jäänud metsatuka poodi minna, eriti mais! Sama metsa tammed ulatuvad meiegi aeda.“ Maikuus ongi paiga ebaametlik nimi Ülasemets ja see asub Vääna-Jõesuus. Nähes seda looklevat lillevaipa meenusid endale sõnad heljuma („Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub“) ning laulusõnad: „Seal, kus kuusehekk, nagu tuulduv tekk“ skautide marsilaulust „Leebis tuulis, laulud huulil…“ Valge varesega sobib see ka kõik kokku, kuna võsaülast on rahvapäraselt nimetatud ka haraklilleks, vareselilleks, varesjalaks ja antsvaresjalaks. Lehe kuju selline. Rahvapäraseid nimetusi on tal, uskuge või mitte, üle saja viiekümne! Nii et on ikka armastatud lill küll!
Foto 3 – Lillemääraja joonistatud pildi järgi oli keeruline otsustada, kas eelmisel fotol on võsaülased (wood anemone) või metsülased ehk anemoonid (snowdrop anemone), sest fotograaf nimetas neid lihtsalt ülasteks. Selge oli see, et Eestis kasvavatest kolmest ülaseliigist kollased ülased need kohe kindlasti ei olnud. Appi tõttas lilleteadlik, lausa orhideedele keskenduv sõbranna, kes teadis kohe lisada, et „metsülased ootavad veel soojemaid aegu“. Ning juba mõni päev hiljem jagas meiega juurdelisatud fotot, mida muinasjutuliselt pealkirjastas: „Metsülased veel triigivad kleite“. Nende mooni sarnased õied on võsavelledest palju suuremad, kõrgema kasvuga, lehed-varred karvased ning pidu alles ees.
Riina Kindlam, Tallinn
