Taganenud koos kamraadidega Läti piirini, ei õnnestunud Raul Kuutmal enam Läänerannikult üle mere Rootsi pääseda ja ta otsustas läbi Punaarmee poolt okupeeritud Eesti tagasi koju pöörduda. Raul Kuutma kirjutab mälestustes hetke enne kojujõudmist: „Istun tiheda kuuse alla ja lasen viimased aastad silme eest läbi. Pääsemine Saksa mobilisatsioonist, Soome minek, lõputud õppused, tulemöll Karjala kannasel. Tagasitulek Eestisse, Pupastvere lahingu hurm, Pilka tapatalgud. Aga mind on saatnud õnn. Peaaegu uskumatuna tundub, et mul pole ühtegi haava, kuigi surm käis sadu kordi lähedalt minust mööda. Soe tunne on südames kogu meie rahva vastu. Tulles ühest Eestimaa nurgast teise, anti igal pool süüa ja ulualust, kuigi see oli ohtlik ja võis tuua kaasa palju pahandust. Ikka võeti lahkelt vastu, otsiti riideid, anti head nõu ja pandi teemoonagi kaasa.“
Raul Kuutma jätkas poolelijäänud õpinguid Tallinna Elektromehaanika Tehnikumis, mille lõpetas 1946. Siis asus ta õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti, mille lõpetas 1951 elektriinsenerina. Ta töötas kõigepealt Tallinna Tselluloosikombinaadi peaenergeetikuna ja 1963. aastast Kehra Tselluloosikombinaadis peainsenerina. Aastatel 1972–1988 oli ta Eesti Kolhoosiehituse (EKE) tööstusvalitsuse juhataja. Selle eluperioodi kohta on Raul Kuutma kirjutanud: „Tähtis oli säilitada meelsus ja moraal, julgustada inimesi, toetada nende enesekindlust, suunata neid hariduse ja kogemuste omandamisele. Eestlust ja eestlast sai kaitsta vaid läbi töö, läbi omaenda eeskuju.“
Kui soomepoisid organiseerusid Tartus Elias Lönnroti Seltsi juures, siis oli Raul Kuutma soomepoiste sektsiooni juhatuse liige. 1992. aastal loodud Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduses oli ta juhatuse liige, aseesimees, tegevesimees ja ajalootoimkonna esimees ning aastatel 1997–2000 esimees, seejärel valiti auesimeheks. Tema panus soomepoiste liikumisse on olnud märkimisväärne. Siinkohal tuleb kindlasti teda nimetada Tallinna Metsakalmistule soomepoiste rahula rajamise ühe eestvedajana, samuti ülemaailmse soomepoiste kokkutuleku peakorraldajana 1994. aasta suvel. Ja seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. Erilised teened olid Raul Kuutmal Soome silla ehitamisel – tugevate sõprussidemete loomisel mitte ainult veteranide vahel, vaid ka järeltulevate põlvkondadega.
Raul Kuutma on avaldanud soomepoistest suure hulga artikleid Eesti ning Soome ajakirjanduses, esinenud raadios ja televisioonis. Ta oli 1997. aastal ilmunud raamatu ,,Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood“ peatoimetaja. 2004. aastal ilmus tema koostatud raamat ,,Kolmas tee. Eesti auks, tuleviku pandiks“, mis on samal aastal ka soome keelde tõlgitud. Samuti on ta 2009. aastal avaldanud oma mälestused ,,Wabariigist Vabariigini“ ja selle jätku, mis on seni ilmunud vaid Eero Riuttala soomekeelses tõlkes 2011 pealkirjaga „Kaksikymmentä vuotta Viron-Suomen sillalla.“ Raamatu eestikeelne käsikiri ootab väljaandmist.
Raul Kuutmad autasustati 1997. aastal IV klassi Soome Vabadusristi ja Eesti V klassi Kotkaristiga. 2006. aastal annetati talle III klass Kotkarist ning 2013. aastal Soome Valge Roosi I klassi rüütlirist. Lisaks neile on tal hulgaliselt mitmete institutsioonide ja organisatsioonide aumärke, sealhulgas 2006. aastal annetatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi teeneterist.
Tartu soomepoisid ja vabadusvõitlejad kirjutavad järelehüüdes: „Langetame leinas pea hea sõbra, aatelise Eesti mehe, kõrgete Eesti ja Soome autasudega pärjatud soomepoisi mälestuseks, kelle murdumatu isamaaline vaim ja kompromissitu kindlameelsus olid meile saatjaks pikkade aastate jooksul.“
Raul Kuutma ärasaatmine on 24. juulil kell 11 Kaarli kirikus.
Peep Pillak
