Ilus on sügis, ku vihma ei saja. Kurbusega vaatan nüüd, et meie neli kõivu, mis ümbritsevad maja on raagus, alasti. Ning ei raatsinu kuldkollaseid lehti riisuda, kuni tulid hallad. Õnneks on mul ikke oma metsatee, õigemini pargis, kus reha puudub ja neid kauneid langenud lehti on kuhjaga. Kuna nagu Liiv sügisetuulest kirjutab, see „raputab puud, küürutab kõveral kõrrel kui sandike!“
Lembit Avesson lõi viisi sellele Liivi luuletusele, meeskoorile loodud, päris keeruline, aga kaunis laul. Paljud on kodunõmmest leidnud inspiratsiooni. Helilooja Jüri Mandrelt on ka väga ilus laul, mida vaikselt ümisen oma patseeringuil. Kuigi oleme juba talvekuusse jõudnud on ikke sügis ja need toredad, päikesepaistelised, aga külmad ommikud tõstavad tõeste tuju.
Egas teistel aasta-aegadel viga ole, kuigi suved kipuvad enam ja enam saunadeks kujunema. Ootan nüid päris talve, ku ainult saan Etsiga kokkuleppele, et ta suuremate lumetormide järgselt appi tuleks kühveldama. Ei ma vaja infarkti ja olen selline kooner, kopikakoi, et kellelegi maksma ep hakka. Ets saab küll tasu, seda aga vedelas vääringus.
Liivist...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
