Enamik meist siiski teab, mis tunne on autoaknast näha miskit huvitavat, mis kutsub lähemale uurima. Kas on aga viitsimist või aega, et peatuda, on teine asi.
Mamma pisukeseks ehmatuseks pöörasime natuke enam kui poole tee peal tuntud trajektoorilt paremale. Varasemast luurest selgus, et siin võib veel pulbitseda ,,nõiakaev“. Kõige tuntum selline on Tuhala nõiakaev Harjumaal – ajutine tõusuallikas Tuhala karstiala (karst ka saksa ning inglise keeles) läbival maa-alusel jõel. Ida-Viru Ratva külas on suurvee ajal taoline pulbitsemiseni inimese ja looduse koostöö. Pigem võiks öelda, et maa sees oleva kahe 40 meetri pikkuse toru eesmärgiks on korrastada nüüdseks suletud Viru põlevkivikaevanduse poolt ära rikutud looduslikku tasakaalu. Puuraugud võimaldavad vanadesse kaevanduskäikudesse kogunenud veel maapinnale tõusta. Nende puudumisel uputaks liigvesi kevaditi kohalikke põlde ja metsi. Nüüd suundub vesi Põllualuse kraavist Ratva ojja.
Teine taoline, lausa kolme veesambaga, kevadime on Ratvast kirdes Kose külas. Sealsetest Sanniku toruallikatest tõuseb liigvesi suletud Ahtme kaevandusest Sannik-ojasse, ning need vohasid alles nädala eest.
Suurel reedel ei peaks tööd tegema. Rohigi ei kasva. Ei kasvanud tõesti – ümbritsevad põllud olid veel lume all. Tegemist oli siiski ainsa päevaga, kui saime Mammat aidata tema äia ja ämma pere hauaplatsi koristamisel. Seegi oli kadunute austamine mõtlikul päeval. Üritasime väga vaikselt riisuda.
Tavaliselt liigume Mäetaguse kalmistul alatasa 90-kraadiliselt: väravast sisse, kabelist mööda ja raja lõpus paremale. Ning sama teed pidi tagasi. Viimasel lehtede vedamise tiirul põikasin aga rajalt kõrvale elupuude varju ja märkasin ennenägematut: suur kivitahukas ja lage plats ümbritsetud kõrge sepisaiaga. Vaist ütles, et tegu on kindlasti balti-saksa mõisaperega. Sisenesin raudvärava kaudu ja tajusin, et miski on ebatavaline. Kivil on mõõka kujutav embleem ning kirjas: „Isamaa eest on jätnud oma elu Balti pataljoni kaasvõitlejad“, millele järgneb 9 valdavalt saksapärast nime, kelle kõigi surma-ajaks on 1919. a. esimene pool. All ääres on tekst „Sie starben im Kampf für die Heimat.“ (Nad surid oma kodumaa eest võideldes.) Ja väikselt all vasakus nurgas A. ED. JÜRGENS. „Kas see on taastatud kivi?“ mõtlesin. Ei tundunud miskipärast.
Kultuurimälestiste register internetis andis teada: tegu on Vabadussõjas hukkunud Balti pataljoni võitlejate matmispaiga ja mälestussambaga. „Aleks. Ed. Jürgensi kivitööstuses valmistatud mälestussamba avamine toimus 27. septembril 1936. See Mäetaguse kalmistu monument on üks väheseid Vabadussõja mälestusmärke, mis elas üle kommunistliku hävituskampaania.“ Aastatel 1921–1940 püstitati üle Eesti ligi 170 Vabadussõjaga seotud monumenti ning üle 120 mälestustahvli. Seega on tegu suurel reedel avastatud suure imega.
„Tartu Balti pataljon ja Rakvere vabatahtlikud, 5. jalaväepolgu alluvuses tegid Lõuna ja Viru rindel kaasa 1. diviisiga 1918. aasta lõpu taganemislahingud. 1919. aasta jaanuari algul peatati koos ülejäänud Eesti väega Punaarmee edasitung ja asuti vastupealetungile. 1919. aasta jaanuari lõpust aprilli alguseni oli Balti pataljon Narva jõe ja Peipsi järve äärses kaitselõigus (ehk seal, kus nad nüüd puhkavad – RK) ning aprilli algusest mai keskpaigani Narva jõe idakaldal.“ (Vikipeedia)
Mäetagusel ühise mälestuskivi ees puhkavad: Hans Brasche (18), Georg Raczeborinsky (24), Sigurd Frandsen (27), Friedrich Baron Schoultz von Ascheraden (23), Rolf Baron Ungern-Sternberg (20), Wolfgang von Lingen (23), Friedrich Beck (26), Johannes Mõttus (20) ning Wolfgang Schlau (28). Lisalugemist www.virumaa.ee/ve-parunid-vabadussojas/
Järgmine Balti Pataljon, Baltic Battalion, BALTBAT ehk Balti rahuvalvepataljon oli kolme Balti riigi ühine rahuvalveüksus, mis asutati aastal 1994 eesmärgiga suurendada Balti riikide kaitsejõudude koostalitlusvõimet NATO raames.
Riina Kindlam, Tallinn