Maapäevale langenud üritusele tuli sadakond huvilist ja koostööpartnerite, kelleks olid Põhja-Pärnumaa vald, kool, kirik ja Kaitseliit, esindajad. Pidulikkust ja hardust sisendab Kaitseliidu auvalve vabadussamba künkal. Viru ja Petseri rindel langenud jaaguplaste mälestuseks oli Tartu Rahu Põlistamise Selts välja pannud Petserimaa ja Eesti Ingerimaa maakaardid ning lipud. Üle nende lehvis kalmistu lipuvardas uhkelt sinimustvalge. Et midagi tulevikule jääks, olid töös filmikaamera, pildiaparaadid ja diktofon.
Päikesesäras keskpäevavaikus asendus Pärnu Kaitseliidu kõrgetasemelise puhkpilliorkestri ja osalejate lauldud riigihümniga. Jätkas Vigala ja P-Jaagupi kirikuõpetaja Kristiina Jõgi ajaloomälule ja vabaduse ülistamisele suunatud vaimuliku talituse ja Marje Pajula naisansambli lauluga. Jaagupi kooliõpilased tutvustasid ajalooõpetaja Tiiu Muhu juhendatuna Pärnu ja mõnede naaberkihelkondade vabadussammaste tekke-, hävitus- ja taastamislugusid. Sõna võttis Isamaa erakonna, Riigikogu, selle Tartu rahulepingu toetusrühma liige ja eitavalt Eesti-Vene uude piirilepingusse suhtuv Andres Metsoja, Põhja-Pärnumaa valla esindajana Ülle Vapper ja Kaitseliidu nimel major Margo Sai. Kogu üritust juhtis Jaagupi Muinsuskaitse Seltsi esimees Mati Rosenstein. Samba astmestikku kaunistasid põlevad küünlad, lillekimbud ja Petserimaa laualippude rivid, nende keskel uhkelt Ukraina rahvuslipp. Vabadussamba küngas on pühapaik, mis hämaral ajal on valgustatud ja kuhu tuleb surnuaias olles jaaguplane sageli, küünal kaasas.
Päevakohase etteaste tegi Jaagupi muinsuskaitse seltsi soovil allakirjutanu:
Sajand tagasi, pühapäeval, 24. septembril 1922 toimus siinsamas meie kihelkonna eelmise aastasaja võib-olla kõige pidulikum ajaloosündmus – avati Pärnu-Jaagupi Vabadussammas. Kohal oli 3. diviisi esindajana kindral Aleksander Tõnisson koos diviisi õppekomando sõdurpoistega. Kõne all on Eestis järjekorras 6. ja Pärnumaal 3. Vabadussõjale pühendatud mälestusmärk. Selle tekkeloos oli üheks suunavaks jõuks meie rahvusliku kasvatuse isa, Pärnu-Jaagupi algkooli kauaaegne juhataja August Laur (1889–1970). Lauri tütar Inge Trikkel oli Eesti Raadio kirjandussaadete kauaaegne vanemtoimetaja. August Laur ja tema kooliõpetajast abikaasa Alma puhkavad siinsamas, Vabadussamba kõrval jaaguplaste panteonil. Seal on ka Venemaa sotsioloogia rajaja Paul Lilienfeld-Toali (1829–1903) vanemate, kohalikust muusikategelasest Vabadussõjast osavõtnu Arthur Kassi jt. hauaplatsid. Viimne teekond on toonud kodukihelkonna mulda meie suurmehed – aiandusteadlase Jakob Palgi, põllumajandusteadlase Aleksander Raidla ja matemaatiku Jaan Reimandi.
Samas kõrgub barokkstiilis Grotenhielmi aadlisuguvõsa hauakabel, kelle ühe esindaja, Eestimaa tsiviilkuberneri Georg Friedrichi on tuntuks kirjutanud Jaan Kross oma ajaloolises jutustuses „Michelsoni immatrikuleerimine“. See, kus me seisame, paikneb kunagiste Are, Halinga ja Kaisma vallast koosneva ligi 700 km² suuruse Pärnu-Jaagupi kihelkonna keskmes. Siinse, 1774. a rajatud luteriusu kalmistu väravas on teerist. Seal ühinevad ida-läänesuunaline Vändra-Lihula ja põhja-lõunasuunaline Tallinna-Pärnu maantee.
/…/ Tundkem rõõmu, et ajaloo pöördelised tuuled on P.-Jaagupit tugevalt puudutanud. Piisab, kui meenutada Eesti Vabariigi väljakuulutamist Pärnus „Endla“ teatrimaja rõdult 23. veebruaril 1918. Pärnu-Jaagupi juurtega advokaadi Hugo Kuusneri ette loetud Eesti iseseisvuse manifesti trükkijaks oli mitte kaugel siit Anelema küla Tani-Jaani talust pärit Maria Jürvetson, eestistatult Jürimäe (snd Hansen). Pärnumaa vanimale säilinud kirikule, Pärnu-Jaagupi pühakojale 17. saj-l puunikerdaja Elert Thiele valmistatud kantsel Ants Laikmaa altarimaali taustal oli koht, kust loeti pühapäeval, 24. veebruaril kogudusele see manifest ette. Lugejaks oli meie vabadussamba püstitamise teine võtmeisik, kirikuõpetaja Otto Woldemar Ludwig Schultz (1864–1929). Talle ja tema 1901. a asutatud Eesti esimese vaimupuudega laste kasvatusasutuse ,,Nain“ mälestussammas on siinsamas surnuaias.
Meie ajaloo viimasele sajandile tagasi vaadates saame öelda, et tänase Vabadussamba iga on 33 aastat, eelmise oma aga 23. 44 aastat oli meie Vabadussammas vaid piltidel ja jaaguplaste mälestustes. Võõrvõim ja selle kohalikud käsilased tegid, mida suutsid, et rahva mälust pühkida see ajaloopärl.
Kui hiiglane savijalgadel kõikuma hakkas, taastas Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Selts meie Vabadussamba otsemaid. Selle pidulik taasavamine oli 18. juunil 1989. Tänusõnad seltsi väsimatule esimehele Mati Rosensteinile ja poolesajale seltsi aatelisele liikmele. Nad tõmbasid kaasa kohaliku rahva ja nii see aset leidiski. Aastate jooksul tehti talgupäevadel veel ulatuslikke heakorratöid, sh kalmistut ja kirikut ümbritseva müüri põhjalik parandamine ja uuendamine.
Kummardus P.-Jaagupi Keskkooli 6.a klassi poistele, kes ööl vastu 24. veebruari 1960 vedasid siia künkale algse vabadussamba tahuka sõnadega „Jakobi langenud kangelastele“. Sellega meenutasid nad Eesti Vabariigi 42. aastapäeva.
Tänane üritus leiab aset ajal, mil kaugel lõunas lõõmab sõjatulekahju. Oleme ohustatud, sest maailm on leppinud sellega, et tuumariigist agressor võib teha, mida iganes. Ohver hoidku end tagasi või muidu algab tema süül III maailmasõda. Oleme selles vastasseisus õigel poolel, aga meie valitsev kahepalgelisus häirib igat seaduskuulekat kodanikku. Toetame kõigest hingest Ukraina Vabariigi territoriaalset terviklikkust, aga pakume samal ajal oma naabrist agressorriigile Virumaa kolme valda ja kontrolljoonetagust ajutiselt okupeeritud Petserimaad.
Kuivõrd Eesti Vabariik taastati 1991. a õigusliku järjepidevuse alusel ja kuivõrd Eesti idapiir on määratletud kehtivas põhiseaduses Tartu rahulepinguga ja kuivõrd riigi territoriaalse terviklikkuse rikkumist käsitleb karistusseadustiku paragrahv 232 riigireetmisena, on Eesti-Vene uus piirileping täiesti sobimatu. Tartu Rahu Põlistamise Seltsi poolt on siin välja pandud Venemaa poolt ajutiselt okupeeritud Petseri maakonna ja Eesti Ingerimaa maakaardid ning lehvivad setode leelokandlega ja ingerimaalaste ristiga lipp.
31 aastat pärast taasiseseisvumist on meie poliitikas käibele läinud ravivõimlemises kasutatavad väljendid. Räägitakse „selja sirgeks ajamisest“. Jutt kaldub punamonumentidele. Rahvuslased on teema olulisusest rääkinud aastaid. Seda on aga peetud äärmusluseks ja rahvastevahelise vaenu õhutamiseks. Seni on kehtinud soovitus, et Eesti asja ajades ei tohi kedagi siin- ega sealpool suurt järve ärritada. Üldtunnustatud elutõde on aga see, et külaline elab pererahva, mitte pererahvas külalise kommete ja arusaamade järgi. Punamonumendid neile, kes pool sajandit tegelesid Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimisel meie rahva alandamise, jälitamise, küüditamise, mõnitamise, piinamise, röövimise, tapmise, vangistamise jm. inimsusevastaste kuritegudega, on soovimatud võõrkehad Eesti Vabariigi avalikus ruumis.
Elagu territoriaalselt terviklik Eesti ja Ukraina! Slava Ukraini!
====
Ajaloo suurpäeva kasutasid jaaguplased ka lähedaste haudade külastamiseks, nagu seda tegi Pärnu-Jaagupi Keskkooli 1965. aasta 10. lend oma klassijuhataja Juta Kubja ja lahkunud klassikaaslaste haudadel küünlaid süüdates. Terekätt ulatasid tublisti rohkem kui tosina lennu vilistlased ja isegi kunagise 7-klassilise kooli õpilased olid esindatud. Huvilistel oli võimalik külastada Jaagupi luteriusu pühakoda ja uudistada kiriku kunstiteoseid, millest oli juttu vabadussamba peokõnes. /…/
Üritus lõppes Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Seltsi esimehe Mati Rosensteini vastuvõtuga kirikumõisas, varem Mõisa köögina tuntud ruumes. Seal muljetati, peeti tulevikuplaane ja lahkuti hea tundega kordaläinud üritusest. Tänusõnad kõigile, kes selle heaks oma tööga ja osavõtuga panustasid!
