Seda laulu on aeg-ajalt lauldud eesti kooli koorides Torontos. Me laulsime ja mäletasime koos, et meie vanavanemad põgenesid kodumaalt. Väliseestlasele see on üks kõige tähtsamatest mälestusest, mida jagame meie kogukonnas – meie ühine mälu. Aga mis siis on ühine mälu?
Ühine, ehk kollektiivne mälu mõiste võeti kasutusele Prantsuse sotsioloogi Maurice Halbwachsi poolt, kes kirjutas On Collective Memory. Halbwachs tutvustas ideed seoses sotsiaalse raamistikuga. Ta väitis, et meie individuaalne mälu aitab ehitada kollektiivset mälu ja mäletamine toimub teatud sotsiaalses raamistikus – need kaks sõltuvad teineteisest. Kui sotsiaalsed raamistikud muutuvad, muutub nii kollektiivne mälu kui ka üksikisiku oma, ja võiks tingida kollektiivset unustamist.
Kollektiivse mäluga on teadlased muidugi edasi tegelenud. Saksa kultuuriantropoloog Aleida Assmann on rääkinud mälu neljast liigist oma artiklis „Re-framing memory. Between individual and collective forms of constructing the past.“ Tema meelest on kollektiivne mälu liiga lai kontseptsioon, mistõttu eristas ta kolme sorti kollektiivset mälu. Esmalt selgitab ta, mis on isiklik mälu: see on mälu, mis defineerib meid inimesena. Isiklik mälu annab meile identiteedi, selleta ei saaks me omavahel suhelda. Järgmiseks räägib Assmann sotsiaalsest mälust – kollektiivne mälu grupist, kellel on ühised kogemused, väärtused ja ühiskondlik minevik. Sotsiaalne mälu muutub generatsioonidega, tavaliselt iga 30 aastaga.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
