On väga huvitav avastada enda jaoks uut infot, mis aitab rahvatraditsioone ja -kombeid paremini mõista. Ka on huvitav näha, kuidas need on arenenud ning suhestuvad praeguse igapäevaeluga.
Olen VEMU arhiivis leidnud allikaid, mis uurivad vanu eesti rahvapühi. Üks tähtsamatest ja täielikumatest allikatest VEMU arhiiviraamatukogus on raamatusari „Eesti rahvakalender“. Fotoarhiivist on võimalik leida fotosid rahvapühade üritustest ja ajalehtede arhiivist olen leidnud sellekohaseid vanu artikleid.
Kirjanik varjunimega Veli Henn kirjutas tihti ajalehele Vaba Eestlane rahvapühade ja -kommete kohta. Aastal 1964 kirjutas ta 4. jaanuari väljaandes, et vanasti oli eestlastel üle 40 rahvapüha. Eesti rahvakalender nimetab, et see arv oli suisa 90 ligi. Rahvapühades leiame palju uskumusi või traditsioone, mida tänapäeva Eestis või välismaal elavate eestlaste seas enam ei järgita.
Kuudel on mitmeid erinevaid nimesid ja tähendusi. Ka september on tuntud mitmesuguste nimede kaudu: kanarbikukuu, sest siis on kanarbiku õitsemise aeg; sügiskuu, sest siis tervitame sügise algust; mihklikuu mihklipäeva tõttu, mis on üks kõige tähtsamatest pühadest eesti rahvakalendris. Antud kuul, mis iganes nime me kasutame, hakkavad päevad lühenema ja ilmad muutuvad jahedamaks. Septembrikuu tähendab meie jaoks, et suvi on lõppemas, inimesed tulevad puhkuselt tagasi, lapsed lähevad jälle kooli, aastaaeg muutub ja peame (meie poolkeral) kampsunid ja jakid jälle välja otsima. Vaatan huviga, kuidas need tunnused põimuvad septembrikuu traditsioonidega ja uskudega minevikus.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
